Vaade üle Nõmme metsade, internetiühendus hinna sees, saun, soodne kodu täna õhtuks. Ma olen tõeliseks komandeeringuhundiks hakanud. Juba kolmas esmaspäev töölähetusel.
Flow Injection Analysis hakkas ka tööle. Homme saabub spetsialist ja annab asjale viimse lihvi.

Neljapäeval-reedel käisin müügijuhiga Lätis. Komandeeringus. Külastasin kliente ja Riia toidumessi. Messil oli palju eestlasi, nii müüjate kui külastajate seas. Ühes boksis pidin pidin ütlema, et ma olen eestlane, pole vaja vene keeles rääkida. See oli Smuuti esindajate juures (smuuti nimi tuleneb inglisekeelsest sõnast smoothie, millele eesti keele uuendajad leiutasid hiljuti ka omapärase vaste – "mahedik").
Üldiselt oli vene keelde pöörduda päris järsk, jäik ja kõva. Kui muidu olen töö juures ikka inglise keelega hakkama saanud, siis lätlastel oli kindel eelistus vene keel. Endalegi üllatuseks sain päris palju aru (tehnilisest tekstist eriti mitte), vastu küll ei julgenud rääkida. Tõrge oli ees ja sees, korraga olid peas osad venekeelsed, enamus inglisekeelsed sõnad. Naljakas... Aga tere, head aega ja tänan, palun - need ütlesin ilusasti välja. Mida rohkem kliente sai külastatud, seda paremaks läks. Et peab siis rohkem vene kanaleid jälgima ja vene keelt meelde tuletama. Mõtlesin välja, et vene keeles rääkisin viimati aastal 2000, kui gümnaasiumi lõpetasin.
Flickrisse panin mõned messi pildid ka üles. Ja Mart on oma komandeeringu ööbimispaiga pildi sinna lisanud.

Mart on taaskord komandeeringus. Soomes. Õpib ametit.
Mina olin eile väljasõidul Tallinnas. Külastasin Tallinna Külmhoonet ja Kalevit. Tore on klientide juures käia ja targaks saada.
Nädalavahetusel sukeldun ettevõtte suvepäevadesse ja siis juba algabki puhkus. Tore Eestimaa suvi.

Täna oligi viimane tööpäev. Kiita saime palju!
Eelviimane töö sai ka ära proovitud, kündmine nimelt. Nad künnavad seal sihukese mehhaanilise hobusega, mida saab juhtida kahe piduri või inimese jõuga, küllaltki ebamugav masin. Aga kündmine tuli päris kenasti välja.
Viimane töö jäigi proovimata. Paljundusmaterjali murdmist ei juhtunud tegema. See oli Annika põhiline tegevus nende viie üksluise kuu jooksul.
Natuke kurb oli ka. Kuidagi kodune oli seal tegelikult töötada. Aga sellest saad alles lõpus aru, kui nad kõik suuril silmil kallistavad ja kätt suruvad ja kingitusi annavad. Toredad inimesed!

Oleme n2dala jagu Perthis olnud. Linn on v2ga kena. Puhas, korralik ja armas. Muidugi j6ulukaunistustes.
Teen selle sissekande too juurest, raiskan kalli puurimisfirma netiaega. Tulin neile enne j6ule kontorisse appi, aga kuna tood on tegelikult v2he teha ja nad ylehindasid, et ikka v2ga palju teha, siis on mul vaba aega ka. Eile passisin 1,5h. Ootasin, et saaks toole hakata. T2na on ka juba ylesanded t2idetud. Aga kedagi eriti ei huvitagi, kui palju ma yldse teen.

Oleme pysivat elamispinda otsinud. See tegevus v6tab siin v2ga palju energiat ja aega. Tingimused on veel karmimad, kui eelmistes kohtades, kus oleme elamispinda yyrinud. Palju p6hjendatakse sellega, et on detsember. N2iteks, kui tahad yyrida korterit detsembris, pead j22ma v2hemalt 8 kuuks (tavalise 6 kuu asemel). V2lja kolides tuleb kinnisvarabyroo poolt aktsepteeritud firmast tellida vaibapuhastus ja lisaks akende ja kaardinate pesu (seda kyll igal ajal yyrides).
Seega lihtsam on korterit jagada? Aga ka jagades tuleb kinnisvarabyroosse minna ja bond maksta. Lisaks tehakse taustauuring, et sa kuskil v6lgu pole j22nud. Pead olema piisavalt maksej6uline. Parem oleks ette n2idata 12 kuu pikkune sama! tookoht ja palgat6endid....
Nii, et t2na just viisime L6una-Perthi asukohaga jagatava korteri aplikatsiooni viimased paberid (ehk siis pangav2ljav6te, palju meil raha on, kas ikka jaksame yyri maksta) kinnisvarabyroosse ja eks siis n2is, kas meile antakse reedest yks tuba kahetoalises korteris v6i mitte.

Seni oleme karvananpargis, Big4! Eile just kohtasin pensionile l2inud t2di, kes oli r66mus kuuldes, et oleme Eestist. Temal oli 40 aastat tagasi eestlasest ylemus. Veel temast - nad on oma mehega mooda Austraaliat r2nnanud juba 1,5 aastat ja plaanivad veel 1,5 aastat reisida. Myysid maja maha ja ostsid karavani. Pidid ikka palju pappi saama kyllllll.

Ise kirjutasime valmis m6ned tekstid, m2lestused meie reisist. Aga pole veel oma l2pakaga netti saanud, et neid yles panna. Ja siis tuleb veel teine osa pilte ka.

Lugejatele kena j6uluaega!

Mul on tervisekeskuses üks ülimalt sõbralik töökaaslane ja oleks patt jätta rääkimata põlise brisbanelase heasoovlikusest. Sandra on viiekümnendate teises pooles naisterahvas, kellel on täitsa hallid juuksed ja seetõttu näeb ta välja nagu vanaema. Vähe sellest, et ta kogu aeg soovitab mulle uusi ja huvitavaid kohti, mida külastada nii Brisbanes kui selle ümbruses, siis toob ta mulle brošüüre ja paljundatud materjali erinevate vaatamisväärsuste kohta. Ükspäev võttis isegi kaardi kaasa.
Teine asi, milles on ta väga huvitatud mulle informatsiooni jagama - see on söök. Kus on ikka paremad poed ja kohvikud, kust saab värsket ja maitsvat toitu.
Siis näiteks lasi ta oma abikaasal tema töökaaslaste käest uurida, kust saab osta "õiget" leiba. Kui juttu tuli verivorstidest, siis järgmisel päeval tõi ta mulle menüü ühest Brisbanest väljas asuvast toidukohast, kust on verivorste, mingisugust Läti vorsti, belmeene ja salaamit, heeringat jne võimalik Brisbanesse tellida. Euroopapärased poolfabrikaadid.
Kui rääkisin talle oma kogemusest, kuidas me Mardiga Victorias olles eggplanti püüdsime küpsetada ja see tõeliselt vastik oli, siis hakkas ta väga muretsema, kas me ikka õigesti küpsetasime ja maitseaineid kasutasime. No muidugi me tegime seda, aga mõned asjad lihtsalt pole nii head kui teised. Siis otsustas ta mulle sünnipäevaks kinkida kokaraamatu, kus alguses on üksipulki lahti seletatud ja piltidega illustreeritud Austraalias kättesaadavad köögiviljad. Lisaks on seal retseptid, kuidas neid vilju kasutada nii eel- kui ka põhiroogades, suppides, magustoitudes ja jookides (viimastes puuviljad). Lisaks on seal Aasia toitude retseptid. Igati kasulik raamat.
Eile varahommikul valmistas ta koduse koogi ja tõi seda meile maitsta. Selles kasutas ta šokolaadi asemel oma tagaaias kasvavat puuvilja - chocolate pudding fruit (black sapote). Kuna mina seda vilja varem pole söönud ja koogi sees on raske vahet teha, siis täna muidugimõista toodi vili mulle lauale.

Siis rääkisime veel lauamängudest. Meil oli Squatter (Australian wool game), mille me Triinule kinkisime. Sandra mehel on see lauamäng juba lapsepõlvest saadik. No igatahes tõi ta mulle mängida oma lemmikmängu - Rushour (The ultimate traffic jam game). Puzzle moodi mäng, kus punane auto tuleb liiklusummikust välja saada. Pisut nuputamist.

Lisaks Sandrale on meie ruumi alles jäänud teine põline brisbanelane Kirsty, kes saab järgmisel aastal 30 ja ta väga ootab seda. Tema on rase ja väga tujukas. Kuigi ta räägib, et talle meeldivad kiired asjad, siis mulle tundub ta ise oma olemuselt väga aeglane olevat. Veidi psühhopaatiline tüüp, kes võib olematust asjast tseeni teha. Näiteks täna ta väga ärritus, kui ma oma arvuti kuvarit endale mugavamasse asendisse paigutasin. Ta leidis, et ma tahan ennas kuvari taha varjata ja ta ei näe enam mu nägu :)

Esmaspäeval käisid töö juures kondinsioneeri-mehed. Tegid nalja, et oi, kui hea jahe teil siin on! Ei tea, kas keegi käis selgitamas, et meil ikka on külm, igatahes olid mehed põpsti kohal, kuigi alaline töötaja teadis öelda, et sama seis on juba aastaid olnud. Ega mehed suurt lootust andnud, et asi paraneb, kuna süsteem on väga vana ja mittereguleeritav. Et on nii nagu on (või lülitame täitsa välja). Tegelikult leidsid nad, et ühte kolmest ikka natuke saab reguleerida.
Rõõm oli suur, kui ülejäänud nädalal oli täiesti normaalne sisekliima. Kui hommikupoole sai olla lühikeste varrukatega, siis pealelõunal viskasin salli või kampsi õlgadele. Mehed tegid imet!

Pole jälle ammu sissekannet teinud. Peamiselt on asi selles, et meil pole Internetti. Loodetavasti lähi ajal meie majanaaber Saimps tegeleb sellega. Ta vähemalt lubas järgmisel nädalal uurida, aga nagu teada, võtab kõik siin nii meeletult kaua aega.
Elame Brisbanes Petrie Terrassil, Printsessi tänaval. Kesklinn on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Polegi sellest blogis kirjutanud. Meil on väike tagaaed ka. Ja bassein või õigemini tiik. Ujumiseks see kindlasti pole, liiga väike, musta veega ja pigem loomakstele mõeldud. Eriti just õhtuti on palju elavat, sh opossumid, kes meile eriti ei meeldi, kuna nad trambivad ja trallivad kogu aeg katusel.

Päevad mööduvad väga kiiresti, nädala sees käime nagu ikka tööl ja nädalavahetuseti oleme rannas olnud. Ühel nädalal käisime Birbie saarel, kahel nädalavahetusel Gold Coastil. Sellel nädalavahetusel läheme jälle Gold Goastile, lisaks surfile/ snorgeldamisele plaanime minna Müürsepa-poisi etteastet vaadata. Postimees onlinest lugesin, et treener juba kiitis teda. Läheme koos teiste eestlastega ergutama, neid on Brisbanes täitsa palju!

Kunagi eelmisel aastal tõstatasin siin blogis küsimuse, mis on kõige igavam töö maamuna peal. Seekord ma igavusest ei kirjuta, kirjutan hoopis mõtetusest. Ma arvan, et töö, mida ma praegu Queenslandi valitsuse heaks teen, on mõtetu. Nimelt töötame kuuekesi The Prince Charles Hospitali (haigla) juures andmesisestajatena. Muidugi omas osakonnas, oma eesmärgiga. Meie ülesandeks on väljaprinditud kujul andmebaas uuesti arvutisse andmebaasi kanda. Ühesõnaga miskil põhjusel, mis mulle päris selgeks ei saanudki, peame kuskil olemasolevad andmed uuesti olemasolevasse andmebaasi sisestama. Kusjuures osa sisestavatest andmetest on seal juba olemas! Ei, ma ei kurda. Palka ju makstakse ja pealegi on tunnitasu kõrgem, kui see oli THGs töötades. No lihtsalt mõtlesin, et lihtsam ja ka odavam oleks programmerida mõni jupike programmi, mis need andmed õigesse kohta liigutaks ja mina võiks mõnd mõtekamat ülesannet täita.

Põhjus, miks ma Queenslandi valitsust rõhutan on see, et juba tööintervjuul küsiti, kas ma olen QV heaks nõus töötama. No miks mitte? Teiseks, kõik seal töö juures rõhutavad, et me töötame QV heaks. Ja uksekaardil on ka suurelt Queensland Government.
Valitsuse ja erafirmade heaks töötamisel olen siin kahte erinevust täheldanud:
1) sünnipäeval erafirma toob sulle koogi, valituse heaks töötades toovad head paremat töökaaslased
2) puhkepausid on valitsuse all töötades pikemad

Nonii. Oleme Brisbanes olnud 17 päeva ja mul juba üks töö tehtud. Kuigi algul lubati, et Queenslandi ôpilaste tasemetöid saab arvuti taga vaadata 4-6 nädalat, siis eilsega saigi juba töö tehtud. Olime väga kiired vôi siis agentuur, mille kaudu ma tööle asusin, lihtsalt meelega valetas. Nii, et kokku vaid 2 nädalat.
Aga pole hullu. Esmaspäevast saadik olen uutel pakkumistel silma peal hoidnud ja tänaseks saingi kutse kahele intervjuule. Esimene neist oli tegelikult halvem variant, kuigi tunnitasu oli kôrgem, siis ainult pool kohta, 20h nädalas.
Teises kohas käisin ka end näitamas. Selle töö ma sain. Esmaspäevast alustan. Queenslandi valitsuse alla lähen.

Tööintervjuudel on omamoodi hea käia. Saan kesklinna paremini tundma ja tööagentuurid on tavaliselt kôrgemal kui 10. korrusel kena vaatega Brisbane jôele ja teistele kôrghoonetele. Lisaks muidugi kogemused. Eneseväljendus, julgus, esitlusoskus jne ehk ka veidi paranevad.

Oleme jah endalegi üllatavalt Brisbanes, kuigi Sydneyst ära sõites mõtlesime kuskil Gold Coastil sisse seada.
Mart tegi küll mulle liiga, kui mind öövahetusse paigutas. Pigem on see ikka pealelõunavahetus, 16-24. Hommikud on healt pikalt vabad. Tööl pole viga midagi, isegi natuke huvitav, võiks öelda. Nimelt Queenslandi osariigi kõik 3., 5. ja 7. klassi õpilased (sh erakoolid) peavad tegema ühe arengutaset näitava testi. Tööd saadetakse Brisbanesse, skanneeritakse ja siis arvuti kontrollib neid ja teeb kokkuvõtte.
Minu ülesanne on arvutit üle kontrollida, et tähtsad andmed on õigesti välja loetud, näiteks lapse nimi, sünnikuupäev, ID, päritolu jne. Testi ülesannete osas on vaja üle vaadata ainult need küsimused, milles arvuti pole 100% kindel, et ta vastuse õigesti välja luges. Näiteks 3. klassi õpilastel juhtus, et nad kirjutasid numbrid peegelpildis või siis üldse tagurpidi. Mõnikord on arvutil "raske" otsustada, kas tegu on number 1, 2 või 7-ga. Lohakalt tehtud 0 võib olla sarnane 6-ga. Mina hindan ja otsustan, mis numbriga on tegu. Kuigi pean kogu aja arvutit vahtima, siiski on seal vähemalt esialgu lõbus. Töötavad peamiselt noored ja aktiivsed, suhtlusaltid inimesed. Nii, et saan ennast Brisbane noorte eluga kurssi viia. Esimesel tööpäeval tehti meile välja õhtusöök - BBQ.

Täna käisime esimest tuba ka vaatamas, kesklinnas, autokohaga. Mart saaks jala tööl käia. Pärastlõunal vaatame teist veel, siis otsustame, kumba võtame, sest siin karavanpargis on ikkagi pea poole kallim elada.

Selleks korraks on Austraalias jäänud kaks päeva töötada. Täna pakkisime 12:30ni sidruneid, homseks ja ülehomseks on plaanitud Naveli apelsinid. Ilm ei ole siinkandis paranenud. Hetkel on väljas 17 kraadi ja sajab vihma. Peale neljapäeva rohkem tööd ei olekski.
Reede hommikul jätame Bundabergi korteriga hüvasti ja asume seiklusrikkale teele Sydneysse. Ja siis juba läbi Hong Kongi olemegi Eestis. Hoidke meile ilma palun!

Nagu eelpool juba kirjutet, meil siin on talv. Ja talv on täitsa käes. Kui meenutada aega, mil me Austraaliasse tulime, siis - siis oli ka talv. Ja sellepärast Eesti igatsus tulebki, et seal on ju suvi ja soe. Muidu polekski nii ebameeldiv, kui oleks korralik talv. Et ikka külma ka oleks. Aga siin on nii, et hommikud on alla 10-kraadised, päevad 20 kraadi kanti. Alustame tööd kell 7 hommikul. Siis on päris mitu tundi vaja kannatada, enne kui päike välja tuleb ja soojendama hakkab. Ja kuna päeval on piisavalt soe (kui just külma tuult ei juhtu olema), siis jopet just selga ei pane. Mitte, et mul jope oleks! Ühesõnaga hommikul on liiga jahe ja päeval päikse käes täitsa OK [ogei].
Sel nädalal pakkisime apelsine ja sidruneid. Naveli apelsinid (nabaapelsinid) on suurepärased, väga magusad ja mahlased. Lausa lust on neid süüa. Eriti just suuri. Gea väitis, et ta pole kunagi nii häid apekaid saanud.
Laupäeval pakkisime sidruneid. Kuna väga palju sidruneid korraga süüa ei saa, siis otsustasime, et teeme hoopis kooki. Retsepti võtsime Nami-Namist, kirsi-sidrunikook (Itaalia retsept). Ausõna - tuli väga hea välja.
Reedel käisime kinos filmiseansil. Vaatasime teost nimega Bridge to Terabhitia. See eelkõige lastele mõeldud film on väga hea, kohe nii hea, et puudutas meie hinge ja südant. Pisar tuli filmi vaadates silma, üks kaasvaataja luristas kõva häälega nutta. Ma tavaliselt pisaraid kinos ei poeta, aga seekord olid need kohe iseenesest varmad tulema.
Homme pühapäeval plaanime sõita veits rohkem kui 300 kiltsa põhja poole ja ületada Kaljukitse pöörijoone. Vaatame, mis huvitavat Rockhamptoni linnas on.

Mulle meeldib mandakate pakkimise juures see, et saab Kanada prantslastega rääkida. Täitsa huvitav on. Ja nalja saab ka.
Näiteks täna otsustasime, et paneme oma Eesti maja nimeks Tiplik. Kui te hästi palju mõtlete, siis leiate selles sõnas sarnasust Eesti pealinnaga.
Ja siis seda saime ka teada, et Prantsusmaa prantslased ei saa Kanda prantslastest aru ja peavad neid imelikku keelt kõnelevateks Homo Sapiensideks. Seda ütles meile Pascal.

Rabarockile sel aastal kahjuks ei jõua. Aga kõigile neile, kel suund Järvakanti suurele kontserdile - ma mõtlen teie peale! Ja natuke kadestan ka.

Ülevaade Bundabergist. On esmaspäeva õhtu, 30. aprill. Volbriõhtu. Ja meie tuld ei tee ja mööda korpe ka ringi ei uita nagu eelnevatel aastatel ikka tehtud on. Seega tuleb lihtsalt mõtetes Tartut mööda uidata ja meeli rõõmustavaid hetki silme ette manada. Homme vaba päeva ka ei oleks, kui meil töö oleks. Tegelikult on pea 10 kuu jooksul, mil me Austraalias oleme olnud, juba 2 töölistele pühendatud püha olnud. Ja siin on sügis, mitte kevad.
Meie teeme täna õhtul hoopiski ahjukana kartulite ja porganditega.
Elame Bundabergis Burnett jõe kaldal armsas sini-valges majas. Isekeskis kutsume oma majakest vanaema majaks. Peamiselt sellepärast, et maja on puust ja lõhn on vanaema oma. Mina oma madala lõhnatundlikkusega seda öelda ei saa, aga Mart ja Gea alguses tundsid seda lõhna. Nüüdseks on lõhn oma ja vanaema lõhna koju tulles ei tunne.
Aadress ka: 3/6e Quay Street, Bundaberg, 4670, Australia.
Eile pühapäeva puhul tegime šokolaadimuffineid ja pannkooke.
Tööle plaanime hakata lähimas tulevikus. Reedene intervjuu õnnestus kenasti ja meid oleks juba täna vaja olnud, kui ka siin põud ei oleks. Hakkame pakkima (peamiselt) mandariine, aga ka apelsine, sidruneid ja laime. Istanduses on ca 50 000 viljapuud. Nüüd ootame vihma, et viljad valmiksid. Tegelikult lastakse kastmisvesi ka puude vahele ja küll need mandakad ükskord valmis ka saavad! Pühapäeva hommikul sadas natuke, hiljem oli jälle päike väljas. Sooja on päeval 25-30 kraadi.
Veel leidsime Bundabergist Pille. Ta elab samal tänaval mis meiegi, backbackerite hostlis ja töötab avokaadode pakkijana Simpsoni farmis.


Laupäeval kaesime rodeot. Kerstid käisid Kyabramis kauboisid vaatamas, meie sõitsime Agnes Watersisse (ca 130 km Bundabergist põhja poole). Cobaris käisime hobuste võiduajamist vaatamas (siis, kui neli päeva autole uut radikat ootasime). Kihlveos ei osalenud ja raha maha ei mänginud. Karavanpargi pidaja läks 100 taalaga ja tagasi tuli 300 taalaga.
Rodeo oli isegi ägedam kui dšokide jälgimine ja uhkete kleitide ning kübaratega pealtvaatajate uudistamine. Olid erinevad võistlusalad professionaalsetele meestele ja naistele. Mõlemad viskasid lassot. Aja peale muidugi. Naistel piisas hobuse seljast köie jooksva vasika kaela heitmisest (selleks kulus kõige kiiremal 2,9 sekundit), mehed pidid veel hobuse seljast maha hüppama, vasika selili keerama ja jalad köiega kinni siduma. Kiiremad said 10 sekundiga hakkama.
Huvitavam oli jälgida, kuidas (ainult) mehed perutavate hobuste ja härgade, pullide seljas püüdsid püsida. Kuna nad hoidsid loomast kinni ainult ühe käega ja teist kätt hoidsid üldjuhul 90 kraadi enda kõrval, siis oli väga kena vaadata, kuidas nõtked mehed vägagi graatsiliselt ennast liigutasid.
Pullid olid hobustest mõistagi karmimad. Oli lehmapoisse, kes kohe seljast kukkusid, aga oli ka mehi kes lõpuni vastu pidasid. Perutavate hobuste seljast kukkumisi oli vähem. Muideks hindamine oli nagu vanasti iluuisutamises. Subjektiivselt kohtunikega.
Perutavad hobused ei jätnud pealtvaatajaidki närvikõdita. Paaril korral suures hoos ja vihas tagajalgu taeva poole tõugeldes jooksid nad peaga vastu piirdeaeda. Hetkega olid nii lapsed kui ka täiskasvanud aia tagant kadunud, et siis uuesti tagasi tulla ja uuesti plehku panna, kui uus perutaja suures hoos aeda tähele ei pannud.
Kasvatati ka kauboide järelpõlve. Pisikesed tüdrukud ja poisid tõuklevate vasikate seljas just ülearu kaua ei püsinud. Pisem katsetaja oli kõigest paari aastane. Tema abilised hoidsid vasikat kinni – üks peast ja teine sabast – et liialt ei perutaks.
Meestele oli veel selline ala nagu lenksumaadlus, mis nägi selline välja, et kahe hobuse vahel jooksis noor pull, ühe hobuse seljast hüppas kauboi maha, haaras pullil sarvist ja pidi ta selja peale murdma.
Peale võistlust oli pidu. Ei olnudki kantribänd, vaid hoopiski rockbänd, kes rahvast püüdis elavana hoida.
Tegime fotokaga paar lühifilmi ka, tulid päris ägedad välja. Vahva meenutada igatahes.

Saabusime reedel Bundabergi. Tööd ei ole veel leidnud. Nädalavahetuse peesitasime ookeni ääres. Vesi on sinine ja soe.
Jätkame töö ja püsiva elukoha otsimisega. Reedeks kutsuti meid esimesele intervjuule. Pöidlad pihku!

Tere kallid lugejad! üle pika aja. Pole endast ammu märku andnud. Oleme endiselt tomatimasinaga sõbrad ja meiega on kõik kenasti. Töötame. Nüüd on neli vaba päeva tulemas ja siis on veel paar päeva tööd. Ja ongi Victorias tomatihooaeg läbi! Roma liin töötas täna viimast päeva, aga ümmarguste tomatite liinil järgmise nädala alguses veel tegevust jagub. Tomatikorjajad on oma töö lõpetanud, sorteerida pakkida jäävad külmas-gaasis olevad tomatid.
Mis siis toimunud on? Muutus meie elupaik. Elame endiselt Tatura karavanpargis, kuid nüüd karavanmajas. Gea elab ka meie juures. Ta tuli ka vabatahtlik-kohustuslikku kolme kuud tiksuma. Meil on üle kuu juba tiksutud.
Urmasele jaoks tegin üks päev statistikat. Tomatitest. Ta tahtis teada, mitu ma päevas kasti panen. Päris palju.
Masin jagab tomatid suuruse ja värvuse järgi erinevatesse "väravatesse". Tol päeval, kui ma tomateid lugesin, siis panin kasti keskmise suurusega punaseid tomateid. Ühte kasti mahtus üle saja tomati, see kaalus rohkem kui kümme kilogrammi. Aga ausõna, seda, mitu kasti ma päevas teen, seda ma ei tea. Teen erinevaid kaste(suurus ja värvus) samal ajal. Keegi teine võib vahepeal minu kasti täita. Seega ei saa olla kindel. Lisaks tuleb mõnikord isegi rohkem kui pooled tomatid teise klassi liini peale visata ehk siis see tegelikult ei loegi, mitu kasti esimest klassi tehtud saab. Tavaliselt päeva lõpetame sellega, et väljasorteeritud teise klassi tomatid sorteerime ja pakime sama moodi nagu esimest. Kogused on väga suured.
Täna pakkisin väikseid tomateid. Neid ma ei jõudnudki ära lugeda, mitu ühte 10 kg kasti mahub. Tomatid tulid selleks liiga kiiresti, masin oleks umbe jooksnud, kui ma ükshaaval neid oleks lugema hakanud.
Roma liini viimasel tööpäeval olid kõigil fotokad kaasas ja tehti väga palju pilte, isegi lühifilm fotokaameraga sai ühel Jaapani tüdrukul valmis. Ja siis lõpetuseks oli see päris naljakas, et aasialased tahtsid väga meiega ühele pildile jääda. Muudkui tuli jälle poos sisse võtta ja taivaanlase või jaapanlasega tomatimasinaga pilt teha.

Alates eilsest töötame tomatitsehhis. Seal samas, kus Pille, Elo ja Madis on juba jaanuarikuust töötanud. Viinamarjad jäävad meid veel ootama.
Sorteerin ja pakin tomateid. Näiteks täna alustasin päeva sellega, et lasin lindilt kasti tomatikastme (vot on tõlge!) tomateid, välja võtsin mõned üksikud hulgas olnud pehmed tomatid, musta otsaga ja oranžid tomatid. Ühesõnaga täitsin kasti, lükkasin kasti uuesti lindile ja Mart pani kasti alusele. Päeva teisel poolel panin suured Roma tomatid ükshaaval üksteise kõrvale karpi. Kusjuures need tuli väga tihedalt üksteise kõrvale suruda, mõnikord isegi pressida. Aga kui karp täis oli, oli kena vaadata, et tomatid on litsutud üksteise kõrvale nagu silgud reas. Ise eelistan muljumata tomateid.
Telgist kolisime karavani. Hommikud on siin maru külmaks läinud. Alla 10 kraadi ikka. No ja asju ka ei pea valvama ja tassima. Pealegi on meil nüüd oma külmkapp ja teised karavanparklased ei saa ühiskülmkapist meie toitu varastada. Kohe tuli meelde Gea ja Leo puhkusreis, kus kogu nende toit karavanpargis ära varastati. Meie sööki ainult natukene prooviti. Sinki ja saia ja BBQ kastet ja mahla jne.
Ülekande lõppu lisan, et kell on 19:43, sooja on 18 kraadi ja homme alustame tööd 10:00
Hääd nädalavahetust!

Tore oli jälle tööl olla. Sain päris mitu korda Melbourne-Geelong-Tasmaania elamusi padrata. Reede on jälle vaba päev - Austraalia päev.
Aga üks imelik asi tuli ka päevavalgele. Nimelt minu töökaaslane Ana väitis, et ühel teisel Hopkinsi naistöötajal on eurooplase jalad. Danzi on tõeline Oz´i (austraallane) ja temale teadaolevalt viimastest põlvkondadest keegi Euroopast pärit ei ole... Ikkagi - eurooplase jalad!
Minule isiklikult pole veel öeldud, et mul on eurooplase jalad. Olete seda väljendit varem kuulnud?

Lõpetuseks tänased tervitused:
esiteks kõikidele sünnipäevalastele
teiseks minu isale Prantsusmaale, kes aitab seal lumeskulptuuri teha. Napoleoni kahurit.

Kuna elu on mulle taas kinkinud vaba päeva, siis on mul aega veidi mälestuste lõnga kedrata. Räägiksin teile, aga ei räägi, panen hoopis kronoloogilises järjestuses kirja Austraalia töökohad, millel mul on au olnud leiba teenida.

1. ADS (Advanced Distribution Services) - lugesime Triinuga nädal aega vanu Sass & Bide teksasid. Brigadir Mark oli tore mees.
2. The Hopkins Grupp - paigutasin laos Marco Polo nimelisi riideid, töökaaslasteks Täpike, Pin Thip ja japsid.
3. StarTrack - lühike ots paki lindi otsas.
4. Pacific Network - laadisin konteinereid ja lennukipakke lahti. Õppisin tundma sorteerimiskunsti saladusi.
5. Tom Kin - oi kui rasked on lõikelauad, piimatooted ja tainas käib valgele lõikelauale.
6. MDR Marine - Daniel Pauline is an inefficient waif. Sain olulise õppetunni lühikeste meeste psüühikast.
7. Musta Kuldi lihakarn - esimene ametlik kogemus kassaaparaadi ja lihunikuga.
8. HCF - midagi põnevat, hambaarstide kartoteegi transport keldrisse. Elu jooksul tehtud liftisõitude arv kahekordistus.
   
9. Space - Itaalia mööbel olevat tippklass.
   
10. Bunnings - Lowest prices are just the beginning and end as well. "Inimestele meeldib tolm, nad arvavad siis, et kõik on maru odav."
11. Omega Smeg - korjasin pesumasinate juppe.
    
12. Russ - plüüšist mänguasju on maru mõnus laadida.
    
13. Australis Music Group - Ashtoni kitarrid on hiina rämps. Kollektiiv koosneb väga lahedatest kuttidest tegelikult. Näiteks ülemus Dereki vanaema on eestlane.
14. Suntory - viski konteinerist välja, liköör sisse.
15. CPA Packers - tomatikastide ladumine kaubaalusele.
16. Earlybird citrus company - mandariinide ja apelsinide pakkimisliini kastide etteandja.
17. Jorma ehituskompanii - Sirle kodumajutuse juurdeehituse üldehitustööd.
18. Floraco - krüsanteemikasvataja.
    

Loodetavasti on põhjust nimekirja pikendada.