Nädalavahetusel käisime Uue-Antslas kalu noppimas. Saime täitsa mitu. Videogi sai sellest tehtud. Küll Mart selle ükskord ka teile, kallid lugejad, vaatamiseks üles paneb. Laupäeva hommik algas laia lumesajuga, mis läks üle vihmasajuks ning hiljem päikesepaisteks.
Eile tegime mõned tiirud ratastega. Emajõgi on küll ca 20cm alanenud, kuid R.Haagi sõnul peaks vähemalt 60cm veel langema, et rahulikult magada saaks. Pingid ja kiiged on endiselt vee all. Kevadpäevad on Tartu mõnusalt kihisema pannud. Tänavad ja pargid on igasugu inimesi täis. Selle nädala ilm on ka muidugi tublisti kaasa aidanud. Kell on praegu 20:10 ja õues on 15,9C.

Kaks nädalat mitte tööl käia tuletab meelde, et ilma regulaarse töökohustuseta oleks elu palju vahvam. Rannas lesida on mõnusam, kui kontoris istuda. Ma muide töötasin rannast, täiesti tulemuslik oli.
Kus käisime, mida tegime - käisime hiiumaal, tegin kuivkäimla haisuväljatõmbe. Veel käisime viieteistkümnes ühepäevakohvikus Kärdla linnas. See on väga tore ettevõtmine. Amatöörkohvikupidajad pakkusid hoopis ägedamat kohvikuelamust. Kui inimesed ikka midagi ise teevad, on selles palju mõnu sees.
Siis käisime veel elektrijaamas teatris, mis oli ka vahva, sest sai ise valida mida vaatad ja kus vaatad. Kärdla DEJ muidugi oli ise suurim vaatamisväärsus. Teater oli noh nii pealekauba.
Tõrvaninal päevitamine on samuti vahva. Rante meil enam pole.

Nädalavahetus kujunes kokkuvõtvalt töiseks, kuigi laupäevane vihm tahtis paljutki rikkuda. Tegelikult sai laupäeval üht-teist Rassis tehtud ja pühapäeval Türil ka. Mardid olid töökad.
Eelmisel nädalal sain kokku lapsepõlvesõbraga (kui nii väljendada tohib). Tegelikult on lapsepõlvest asi kaugel. Arutlesime teemade üle nii, et mul sai nii mõnigi asi selgemaks ja julgemaks.
Tänase päeva kaks tähtsamat ülesannet on täidetud: istutasin töö juurde lilled ja peale tööd vestlesin korteriomanikuga. Esialgu tundub, et mõlemad tegevused läksid korda.
Üle-eelmisel pühapäeval väisasime Vanemuises Queeni kontsertetendust. Tasus vaatamist/kuulamist.
Sellel nädalal Mart komandeerub. Kes pakub ennast mulle seltsiks?

Lodi on muistne jõelaev. Lodjaselts ehitas mitu aastat tagasi ühe lodja. Viimasel nädalavahetusel sõitsime selle lodjaga, nimi Jõmmu, Kavastust Peipsile ja tagasi endise Kantsi kõrtsi juurde.
Lodi on väga kodune laev. Lodja trümmis on puupliit ja dolby surround. Kuna ilm oli vinge, käisime ennast aeg-ajalt pliidi ääres soojendamas.
Lodi ujub umbes viisteist versta tunnis mootori jõul ja tuulemootoriga umbes poole aeglasemalt, aga märkimisväärselt vaiksemalt.
Emajõe delta on algaja jaoks päris põnev maastik. Veeteid on seal omajagu. Reede õhtul olid kaldad kalameeste laagreid tihedasti täis. Pimedas paistsid lõkked või kükloobid võsast välja.
Kahjuks ma eriline kalafanatt ei ole, seega paati ei plaani osta. Samas kui mõni sõber omale sigarpaadi muretseks oleks nõus mõnede kiiremate ringide jaoks kütust ostma küll.
Suvel sooja ilmaga kruiis Väiksest Emajõest Narva alla on päris kena plaan.

Elu Eestis on äge, vägev ja kiire. Selle lühikese kahe ja poole nädala jooksul, mis me siin oleme olnud, oleme ikka palju näinud.

Kohe alustuseks. Elama asume Tartusse. Mart juba töötab ja ega minagi enam kaua kodune ole. Praegusel hetkel meil Tartus elamispinda ei ole, aga oleme sellega ka kenasti tegelenud ja küll saab. Mutrikesed liiguvad. Ei muretse. Rattad on all.

Peale Merili lasteaia lõpetamist ja Järvakandi külastamist käisime veel Juurus, kus loeti „Mahtra sõda” ühe jutiga otsast lõpuni ette. Vaatasime, kuidas minu isa ühena lugejatest esines, osalesime kohalikus loosis ja tundsime mõnu, et Eestis kultuurielu täiega keeb ja elu käib, on jõuline. Tegevust jagub igas kandis. Näiteks täna avati Võrumaal Pokumaa.

Veel jõudsime käia pealinnas. Suur tänu kõigile, kes meid majutasid! Kristiini üllatus-juubelipidu oli väga vahva. Minugi poolt suur tänu korraldajatele, see oli hea võimalus sugulasi ühes koos näha.

Tahaks aga kurta Eesti teede ja liikluse üle. See pool oli Austraalias veidi paremini korraldatud. Siinsed teed on üldiselt viletsas seisukorras, kõik on nii piiratud ja limiteeritud – ahastusse ajavad paljud minu meelest mõtetud kiiruse piirangud ja need olematud möödasõidu kohad. Iga veidi aja tagant on märk, et järgmised 150m, 200m, 250m … 3km sõida 70ga, 50ga jne. Liikluse ühtlasest voolavusest on asi kaugel, veel kaugemal kiirest voolavusest. Võrreldes Austraalia teedega jääb keskmine kiirus väääga madalaks. Ja ma ei räägi siin outbacki lõpututest tühjadest sirgetest.
Juhid teedel on agressiivsed ja kergekäeliselt oma eluga riskeerivad.
Võrreldes Austraaliaga kohtab teedel politseid väga tihti. Mõõdetakse kiirust, jälgitakse, et sa jälgiksid kõiki märke, kiirendaksid kiirendusribal, kannaksid turvavööd jne. Kõike. Valvas silm on kõikjal. Ajakirjanduses hõisatakse, et politseinikud võistlevad, kes teeb rohkem trahve. Trahvidel põhineb tulemustasu… Pisut nagu politsei hirmuvalitsus on siin.

Üldine mulje on positiivne, väga kaasaegne ja modernne. Hää on tagasi olla.
Küll ka riigikassa täitub, olgu see siis trahvide või muude maksude näol.

Kõik Rabarockile!
Lisaks heale muusikale saab meidki seal kaeda.

Eile käisime Merili lasteaia lõpetamisel. Aktus oli äge. Kloun oli kutsutud lapsi ja pealtvaatajaid lõbustama. Minulgi õnnestus tähelepanu alla sattuda, kloun vedas mu lavale. Nalja kui palju.

Ilm on Eestis väga hea. Päike paistab, täitsa suvine! Kuigi jah, päevitama just ei kutsu - ses suhtes on meil päikesest ükskõik. Eestis talve veetnud inimesed nii ei arva. Meil lihtsalt hää meel, et ei saja.

Täna ongi viimane päev Austraalias olla. Õhtul läheme lennujaama, et 00.05 Hong Kongi lennata. Emotsioonid, millised?!

Eile õhtul käisime peenes restos Aussie seiklust tähistamas, sõime kala (Barramundi & Red Emperor) ja jõime veini ning maitsesime magustoitugi. Jammi!
Päeval aga käisime ühe töökaaslasega Como pubis õlle joomas, jäätist söömas. Reedel kella ühe paiku oli pubi rahvast täis ja kõik tähistasid ozide moodi varakult nädalalõppu.

Üleeile käisime Astor teater-kinos. Brisbanes käisime Tiiuga sellises vahvas ajastusse sobivas teaterkinos Elizabethi vaatamas. Nüüd leidsime jälle sobiva filmi - uue Indiana Jonesi. Kaardinad avanesid ja puha.

Ja lõpetuseks. Mart leidis meie naabripoisi YouTubest. Have fun!!
Hea on, et alles nüüd tema alastsuse avastasime, rohkem infot Facebookist.

Oleme oma internetti natuke apgreidinud. Pärast kõnesid Bigpondile (neti kompanii), pärast viha ja pettumust, et me tõepoolest neti limiiti kuu aja jooksul suuremaks ei saa, otsustas Mart, et teeb Bigpondi kohta kaebuse. Aega võttis, mis võttis, lubati, et saame omale kasutamiseks juurde 2GB tasuta internetti. See tähendab 300AUDi (ca 3000EEKi) Bigpondi kahjuks, kui me selle 2 giga ära kasutame. Aga tegelikult me ei hõiska enne õhtut, me pigem ootame, milliste numbritega arve meile saadetakse.

Vahepeal tähistasime riigipüha - Anzac´i päeva (25. aprill). Perthi kesklinnas oli suur paraad, mida me ka vaatamas käisime. Paraad iseenesest oli päris äge, palju osavõtjaid, aga lõpp oli veits imelik. Nimelt marsiti jõe kaldale ühte suurde parki, kus marssijad ja pealtvaatajad omavahel lihtsalt segunesid. Esimesed rühmad algul küll püüdsid kuidagimoodi rivistusse jääda, aga rohkem mitte.
Seejärel vaatasime, kuidas keset Perthi Swan´i jões ujumise maailmameistrivõistlusi peeti. Ise ei ole enam juba päris mitu nädalat vette läinud, jahedaks on läinud.

Külastasime ka Perthi ühte popimat atraktsiooni - Perth Mint. Kes kunagi siia satub ja kahtleb, kas minna või mitte, siis mina kindlasti soovitan minna. Maja ise on kena ja vana. Näeb oma silmaga kullasulatamist ja saab proovida tõsta 12,54kg kullakamakat. Lisaks kõik need mündikuhjad, sõrmused, kõrvarõngad ja muu träni. Kui sattute giidi otsa nimega William, siis saate kõigele lisaks kõvasti naerda ja tema näitlejaoskusi nautida.
Seda 12,54kg raskust kullatükki valvatakse muideks pingsalt. Mart loksutas seda kohe nii hoolega, et kui me ruumist lahkuma hakkasime, siis tuli turvamees ja küsis, kas teie ajasite turvasireeni peale. Mees rääkis meie ja teiste külastajatega juttu ja lisaks mainis, et osad inimesed on püüdnud seda kulda seal näiteks autovõtmetega kraapida. Oleks tahtnud ka küünealused kullapuru täis Perthi Mindist koju minna...

Täna käisime Perthi mägedes. Käisime Tiina kutsel kunsti-ja käsitöö näitust vaatamas. Kohalike töö, väga kena ja kõrgetasemeline. Oleksin tahtnud rohkem osta, kui oleks vaid lihtne ostud Eestisse toimetada. Tiina enda pastellmaalid on ka imetlemist väärt.

Homseks ja järgmiseks nädalavahetuseks on ka juba plaanid tehtud.
Ja juba kolme nädala pärast lendame koju. Juba pikisilmi ootame.

Olime nädala jagu sõidus, Perthist lõuna pool. Nägime ja tundsime palju huvitavat, uut Austraaliat, mida seni polnud näinud. Täitsa kipa. Kui tuleb kirjatuhin peale, siis kõigest lähemalt.
Täna käisime taas kord Fremantles - turul, meremuuseumis ja rannas. Vesi on mõnus. Ilm on ka. Maidule meeldis meremuuseumis väga. Eriti just muuseumi kujundus ja eksponaatide väljapanek. Neid sai seal kolmelt tasandilt vaadata ja katsuda. Soome laev oli ka.

Mait jõudis tervena kohale. Oli pisut pikast lennureisist väsinud, aga rõõmus, et sai maa peal olla ja lennukist tulema.
Tõi meile vürtsikilu, Tõmmu Hiidu ja Saku Kulda ning minule erisoovil ka Vana Tallinna koorelikööri. Mmmmmm. Meie saame Vana Tallinna õhtu teha!
Tema esimese päeva muljed ja kokkuvõte oli pisut lakooniline: "Positiivne!"
Näitasime talle öist linna, päevast linna, kodu parki ja Kuningate parki (Kings Park) ning DNA torni. Tegime tutvust kohaliku söögivalikuga ja küpsetasime kooki. Homme uus päev!

1. Asusime just lõunalt tulnuna värske innuga krüsanteeme istutama. Kõndisin peenra lõppu ja ei astunud vaovahel vedeleva taimekandiku peale. Minu järel tulnud kolleeg Mään asus paar meetrit pärast mind tolle kandiku tagant taimi võtma ja põrkus tagasi. Pea pooleteistmeetrine pruunikas madu siugles taimekeste vahel minu poole. Ilmseselt oli ta kandiku all peidus olnud ja minu ülekõndimise järel otsustanud lahkuda. Brigadir hüüdis mulle: "Ole paigal!" ja me olime koos maoga täitsa paigal. Tundus päris lahe suur madu olevat, uurisin brigadiri käest, kas uss mürgine on ja oli küll. Üks kaastööline pakkus, et peaks ikka labida tooma, aga teine töökaaslane Rex võttis taimetoetamise lati ja virutas ussile kaela pihta, päris mitu korda, mispeale siul tulid soolikad välja. Ei saavat riskida, äkki veel hammustab kedagi, välja pole mõtet viia, tuleb tagasi konni sööma. Sihuke see usside elu on, kui inimesed ussisõnu ei mäleta.
   Eks neid madusi ole seal veel, aga suurte taimede vahel on neil kuhu tööliste eest peitu pugeda. Sedasi lageda peale ei tasu roomata. Minul isiklikult oli maost kahju, aga kogemus iseenesest huvitav.
2. 
   Sooritasime edukalt autoülevaatuse. Eestis tehti niimoodi tehnokontrolli kusagil kaheksakümnendatel. Vana käis korra kanalis auto all, lasi mul rooli loksutada ja tegi ise ühe kolmemintsase kiirema ringi kuskil lähikaudses parklas. Ei mingeid piduristende ega heitgaaside mõõtmist, peaasi, et auto on sõidukorras. Kõik korras, aga tuleb installeerida immobilaiser. Meie vastu, et käisime spetsialistidelt (see väärt lammutuskoda, kust me uue pulli saime) küsimas, kui võtme küljes on sihuke kärn, nagu meil on, siis on immobilaiser. Taat ütles: "No problemo, vaatame raamatust järele." Kataloogis kirjutas, et tõesti, üheksakümne kuuendal hakati immosid tehases külge panema. Ja hops, koos maksmistega 45min, aastane rego ja meil nüüd Lääne-Austraalia numbrimärk 1CRX-308.
   

Ilm Perthis on veidi jahenenud. Boxing dayl (26.detsember) lõime kuumarekordi! Ilmajaam mõõtis 44,2 kraadi. Lahe! Oli juba sama tunne, mis kõrbes olles. Aga ega eriti lohutust sellest lühikesest jahenemisest ole, sest järgmise nädala alguses temperatuur pidavat jälle tõusma ja uue aasta saame vastu võtta taaskord 40-kraadises soojuses. Muideks just lugesin Perthi tutvustavast voldikust, et suvekuude päeva keskmine temperatuur on kuni 33 kraadi, paaril päeval kuus on 35 kraadi ka. Kuumalainetest ei kõppugi. Minu isa teab selle põhjust, koolis sai teada.

Enne kui uus aasta kätte jõuab, tahan veel meeldejäävamad seigad meie >10 000km pikkusest reisist kirja panna. Kel kannatust ja jaksu, see loeb.
Eelmises sissekandes jõudsin Tiiu äralennuni.Niisiis jätkus meie teekond Lääne-Austraaliasse Mt Isa linnast Mardiga kahekesi. Mt Isa oli ka koht, kus märkasime, et autokummid on ära kulunud. Kahjuks meie auto mõõtu kumme selles linnas müüa ei olnud, seega sõitsime edasi, sest asi polnud veel ju nii hull.
Kimasime ühe jutiga pea Tennant Creeki välja, väikese peatuse tegime Tennant Creeki telegraafi jaamas. Tutvusime, kuidas 19.sajandi lõpus telegraafi liin ehitati ja Adelaidest Darwinini kommunikeeruti ja muidugi Inglismaaga ka.
Queenslandi ja Northen Territory (Põhjaterritoorium) vahel Ovelanders Way teel puu-ja juurvilja karantiinipunkti polnud. Isegi polnud silti, et söö kohe oma puuviljad ära. Mis aga oli? Silt, et võid nüüd 130ga sõita.
Teel valitses vaikus. Vaated olid avarad, aga midagi erilist näha ei olnud. Üpris kiiresti sai eufooriast üle, et nii kaugele on tühjust näha. Autosid vastu ka ei tulnud (kuni Stewart Hwy-ni).
Järgmisel päeval tegime peatuse kivikuhja juures – Devils Marbels. Mart tegi seal panaraamfoto, Flickrist otsige üles (seal on tehtud ka muna kujulise kivi pilt, suur kivi, mis on täpselt keskelt pooleks).
Edasi sõitsime Alice Springsi. Vägev linn! Nii palju aborigeene polegi vist üheski teises kohas näinud. Ja kõik seal nii vabalt. Istusid lihtsalt kambakesi muru peal, ei teinud mitte midagi. Jalutasime jalakäiate šoppamistänaval – Todd Mall. Suveniiripoodides (peamiselt aborigeenide kunst ja opaalid) olid müüjateks valged inimesed. Aborigeenid lesisid väljas. Õhtul käisime Anzaci mäe otsas, nautisime päikeseloojangut ja Alice Springsi linnavaateid.
Järgmisel hommikul tahtsime minna reptiiliparki, aga see oli kinni. Põhjus selles, et Queenslandist Northen Territorysse minnes pead kella keerama. Me keerasime küll, aga vales suunas… Tund aega varem kobistasime seal ukse taga ja olime pahased, et miks see avatud ei ole! Ukse taha jäämine andis meile põhjuse külastamaks hoopis Simpson Gap´i, mis jääb Alice Springsist veidi lääne poole. Võimas koht, veel võimsamad vaated. Järjekordne kivi formatsioon. Vee jõud. Tegime tutvust kivikängurudega.
Veel enne Suure Kivi poole suundumist käisime Kõrbepargis ja saime selgeks, et tegelikult kõrb ei ole tühi ja eluta paik. Nägime ära Thorny Devili! Pisike ja armas okkaline elukas. Kollane.
Õhtuks jõudsime Yularasse, 140 km enne pidi Mart nats autot parandama. See kuramuse pulli tuli ära. Aga õnneks on Mart Meistrimees ja päästis meid kõrbesurmast.
Pikad pikad teed on pea et ääristatud mahajäetud autotega. Hirmutavalt palju oli teele lähemal ja veidi kaugemal näha autosid ja autoraame, rüüstatud, osad põlenud… Nii, et meel oli hea, kui kesk kõrbe minema saime ja suure kivi juurde Yulara asulasse jõudsime.
Arutlesime ikka ja jälle, kas backbackerid jätavad lihtsalt oma auto maha, kui enam edasi ei sõida ja nupp peale ei hakka, kuidas korda teha. (Nüüd siin Perthis vaatasime järjekordset Austraalia Outbacki filmi - Murder in the Outback – ja saime selgeks, et tegelikult on autodes sõitnud backbackerid kohalike hullude poolt mõrvatud ja nii need autod üksikuks jäävad. Brisbanes vaatasime teist õudsat outbacki filmi nimega Wolf Creek).

Suurt Punast Kivi Uluru, häälda: [Uluruu], nägime 30/11/2007 päikesetõusul koos paljude teiste turistidega. Päris suur rahvahulk oli kokku tulnud, et näha, kuidas kivi pimedusest ilmub, värvi muudab, kuidas päike oma kiirtega seda suurt kamakat paitab. Kivi iseenesest on päris suur lahmakas ja avaldas meile mõlemile muljet. Ei suutnud ära öelda ühe asiaadi kenast pakkumisest koos Mardiga suure kiviga pildile jääda. Enne tegime muidugi nendest pilti. Kivi juurde saamiseks pead lunastama näost $25.
Seejärel suundusime matkale ümber selle 348m kõrguse monoliitkivi, mis võttis aega 3h. Kivi otsa me ei tahtnudki ronida (Marget ei lubanud ka). Nii ehk naa selleks ajaks, kui me üles minemise rajani jõudisme, oli kivi otsa ronimine keelatud (temp 36 kraadi või rohkem ehk ilm ronimiseks liiga kuum) ja trahv ikkagi üritamise eest $5500.

Proovisime autole uut pullit saada, aga võite isegi aimata, et sellisele pisikesele masinale sellist pisikest juppi nii lihtne pole saada. Eriti veel keset Austraaliat, kõrbes, kus on rohkem 4WD masinaid näha, varuosi siis ka. Võtsime riski Port Augustasse välja sõita (<1500 km) ja seal uus jupp tellida. Kes ei riski, see šampanjat ei joo. Või kuidas see oligi? Ainult eestlased teevad nii.

Coober Pedysse sõitsime igaks juhuks kondinsioneerita ja ainult tänu sellele tundsime omal nahal, kui kuum seal keskel ikka oli. Anneli ja Urmase kingitud Australia Outbacki raamatus oli muidugi selgelt kirjas, et peamine turismihooaeg on kuni oktoobrini (Austraalia talv), edasi läheb ilm „soojaks”. Jõime kohutavalt palju vett. Higistasime veel hullemini, riided olid seljas märjad. Kui vesi pudelisse seisma jäi, siis polnud seda enam hea juua, kuumaks läks. Tõesti, nagu oleks kuuma vee kraanist vett pudelisse pannud. Umbes, et võiks juba teed teha. Seetõttu on kaval veepudel ööseks sügavkülma panna.

Teel nägime väga palju tuulispaskasid, mis kõrbe punast liiva üles keerutasid. Ühe korra pidin auto isegi kinni pidama ja ootama, kuni suur tuulelehter üle tee läks. Ei julgenud sinna sisse sõita. Kõrge ja piisav, et sind kaasa haarata. Tolmutormi juhtusime ka nägema, ühel pool teed kogu silmaulatuses hõljus liiv õhus.
Northen Territory ja South Australia (Lõuna-Austraalia) piiril oli palju hoiatavaid silte puu-ja juurvilja karantiinitsooni kohta. Hakkasime hoolega õunu ja apelsine sööma. Porgandeid ja tomateid ei jaksanud.
Coober Pedys, Austraalia opaalipealinnas, käisime vana opaalikaevandust, suurt vintsi, CP ainsat (metallist) puud ja kõrbe ringrajasõitu vaatamas. Kümneid kilomeetreid enne asulat oli maapind üles songitud, kõik pisikesi kruusa kolmnurki täis (vaata Flickrist veel pilte). Saime teada, et CPs on Austraalia paremuselt teine vesi, kohe Tasmaania järel. Neil seal on desalineerimise jaam, maapõue vesi on soolane. Tankisime meiegi veekanistri -ja pudelid täis, viimase väga hea maitsega klaasitäie CP vett sain Perthis kuumaga ära juua.
Ühe öö magasime CPs maa peal ja teise maa-all. Päeval on kuumus jube, maa-all oli täitsa hea olla. Seetõttu ca ¾ elanikest on endale kodu just maa-alla rajanud.

Õhk kõrbes oli väga kuum ja kuiv. Nina limaskest kuivas täitsa ära, nina muutus valusaks. Juuksed muutusid väga kuivaks ja vormituks. Paber oli nagu krep. Kõik pinnad päikese käes ülikuumad. Üks kohalik rääkis, et päikese käes on 50-55 kraadi ikka. Päeval väljas seistes oli nahal lausa valus, kui päike otse peale paistis.

Coober Pedyst sõitsime Port Augustasse, teel vaatasime soolajärve. Me kumbki polnud varem soolajärvel kõndinud ja avastasime, et üpris sarnane tunne, mis jää peal. Jätkub… kunagi.

Sõitsime Tiiuga Townsville. Kõigepealt kimasime Bundabergi ja käisime Wallavilles apelsinipakkimise tsehhi vaatamas. Tädid tundsid meid ära, aga tegid suured silmad, et neil on vaikne periood ja tööd ei ole saada. Me rahustasime neid, tulime ainult Tiiule mandakavabrikut näitama.
Järgmine peatus oli Arlie Beach. Whitsunday saared kutsusid kaatrituurile. Vesi oli soe ja sinine. Käisime abokate koopas ja korallidel snorgeldamas. Whiteheaven beach oli nii-nii uskumatult valge liivaga, et silmadel hakkas väga valus. Tagasiteel sooritas paat hulga lainehüppeid ja kurvivigureid, mispeale üks tüdruk paadi põhja kukkus.
Townsvilles ujusime meriherilasevõrgus ja suundusime sisemaale. Sõitsime mööda paljudest autorongidest. Läbisime päris mitu fossiililinna. Seal on piirkond, kust on palju sauruse- ja molluskifossiile leitud ning sellepärast on kõik linnakesed Ülemaa maanteel (Overlander way) fossiilipealinnad.
Mount Isas vaatasime kuidas elavad kaevurid ja Britt ja Reedik. Veelkord suur tänu toreda võõrustamise eest! Tiiu lendas Melbourni, mis oli väga kurb, sest Tiiu lõbustas meie ekspeditsiooni vägagi.
Mount Isabellast võtsime suuna Suurele Kivile. Tee viis läbi tühjuse. Vähemasti eestlase meelest on seal tühjus. Ainuke suurem koht oli Alice Springs. Nägime palju lesivaid esmainimesi. Kõrbepargis saime teda, et kõrb on elus, aga elu on pisike ja tegutseb öösiti.
Päeviti on väga kuum. Me pakume teepeal, asfaldi kohal oma 55 pügalat üle nulli. Ja just seal kõige kuumema tee peal, kakssada versta enne Suurt Kivi tuli see rihmaratas mootori küljest ära, mis teisi rihmarattaid ringi veab. See tuli meil ükskord eelmisel aastal Bundabergis ka küljest ära, aga me liimisime asja tagasi ja unustasime. Õnneks oli meil liim alles, aga kajuks tundus pulli nii kulunud olevat, et konditsioneeriga me seda enam koormata ei julgenud. Mootori jahutus (veepump) on ikka palju tähtsam, kui inimeste jahutamine. Siinkohal saadame solidaarsustervitused Ingmarile ja Ivarile peredega, sõitsime kuni Perthini ilma konditsioneerita.
Suur kivi on päris müstiline asi. Kogunisti nii müstiline, et kivi ümber on rahvuspark, kuhu öösiti minna ei tohi (tervitused Mikule, Jaanile, Egonile) ja kui tohib siis peab maksma $25 per naase. Jõudsime kohale õhtusel ajal ja võtsime platsi Yulara kuurortis, mis on ehitatud Uluru ooteruumiks, kus peaks ööd veetma. Hommikul ärkasime vara, liikusime päikesetõusu vaatamise platsime, kus oli üpris palju turiste. Päeva jooksul tegime kivile tiiru peale. Üles ronida ei üritanudki, sest ema ei luba.
Tagasiteel nägime punast autot ja lehma, mõlemad kaunis surnud, aga punase auto küljes tundus olevat just sihuke rihmaratas nagu tarvis. Kahjuks ei õnnestunud teooriat Nissan Pintara ja Mitsubishi Mirage pullide sobivusest kontrollida. Kõrbes on päeval nii kuum, et mingiks tõsisemaks mehhaaniku lammutustööks lageda taeva all tuju ei teki.
Coober Pedy oli järgmine oluline koht meie teel. Coober Pedi on tõeline opaaliauk. Kogu maapind on sealkandis läbi uuristatud ja sellest palju toredaid kruusakuhjakesi tekitatud. Lihtsalt väga originaalne maastik. Lõputu kruusane tasandik väikeste kuhjakestega. Opaale ostsime ka. Maa-all telkisime ka.
Port Augustas veetsime liiga palju aega. Eks eesmärk oli ju hea. Tahtsime oma pillile uue rihmaratta tellida. Varuosapoe taat lubas, et ülehomseks on kohal, tegelikult läks oma viis päeva ja tegelikult oli igati sobimatu detail. Ootamise ajal sõtsime Flindersi mäestikku. Väga kenad mäed on. Ööbisime ühe mäe otsas. Vaatasime tähistaevast, mida ei rikkunud mitte ainuski lamp ega kuu ja mis oli täesti poolkera. Supervägev magamiskoht. Natuke offroad stiilis teid võtsime ka.
Nipet näpet tegime veel ja juba saimegi suunduda läände.

Kirjutame Mardiga erinevad tekstid reisist. Eks mõlemad mäletavad „omi” asju, mis rohkem muljet avaldas ja sümpatiseeris. Niisiis kõigepealt natuke Tiiust.

Tiiu jõudis Brisbanesse 16. novembril. Ootasime seda kuupäeva väga, sest ees ju oli põnev ja pikk reis. Haiglatööga jätsin hüvasti. Nats kahju oli ka, sest töökaaslane Sandra (see, kes mänge laenutas ja söögikohti soovitas) oli ikka väga tore. Viimasel tööpäeval kinkis ta mulle Austraalia-kujulilse kärbsepiitsa (see olevat kodus igal tõelisel Oz-il), kohaliku karvase linnu (mis teeb linnuhäält ka) ja väga häid laimi karamellkomme. Sandrale viisin Kalevi komme, metallist kinkekarbis, kus on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi panoraam peal. Väga sümpaatne.

Kuidagi sattus just nii, et reisimagnaadi Aivo juures oli Tiiu saabumispäeval suve alguse pidu. Võtsime Tiiu reisikaaslase ta tütrega (kes on Brisbanes kohalik) ka kaasa ja läksime saunapeole. Mitte just igaüks ei saa Austraaliasse maabumise päeval kohe sauna (või siis pigem, et ei saa üleüldse sauna)!
Järgmisel päeval näitasime Tiiule veidi Brisbane linna, ka Mt Coot-Tha otsast, ja käisime Queens Mall teaterkinos Elizabethi filmi vaatamas. Kinoteater on seest väga uhke ja võimas, tasub ka filmi vaatamata külastada. Õhtusöögi valmistas meile Tiiu reisikaaslase tütre mees. Uus-Meremaa moodi lambapraad viis keele alla. Uusi kokkamisnippe saime ka – küüslauku proovime küpsetada ahjus tervena ja koorimata. Väga maitsev!
Ja siis saabuski 18. november, pühapäev, mil me oma pikka teekonda Lääne-Austraaliasse alustasime. Plaan oli tehtud nii, et 27. novembril sõidab Tiiu Mt Isa linnast Melbournesse psühhiaatrite konverentsile ja meie jätkame teed lääne suunas.
Litsusime oma pisikese Mirage laeni asju täis, surusime pagasiluugi kinni ja järgmine peatus oli Bundaberg. Bundabergis - mäletate küll - tegime tsitruste pakkimise tööd. Seega oli väga tuttav tunne sinna minna ja hea ka. Käisime isegi oma vana kodu vaatamas ja tunnistasime, et ca 60 000 elanikuga linnas oli täitsa palju muutusi toimunud meie äraoldud 4,5 kuuga.
Käisime Moore Parkis ookeanis ujumas ja nautisime päikest. Muideks, näitasime Tiiule mandakakasvandust ja pakkimisliini ka.
Edasi peatused Emu Parkis ja Arlie Beachil. Kuna kilomeetreid kogunes iga päev palju, siis otsustasime ühel päeval üldsegi mitte sõita ja ookeanil puhata. Käisime taaskord Suurel Korallrahul. Tegime tuuri ocean raftingul, vaatasime aborigeenide koobast, snorgeldasime värviliste kaladega ja ujusime. Kuna käes oli november, tähendas see mürgiste (surmavate) meduuside ilmumist vetesse. Tungivalt soovitatav oli kanda ujumisel pikka kombekat. Osad turistid olid nii ära hirmunud, et kandsid kapuutsiga pikka kostüümi, kindad olid ka käes. Me Mardiga saime surfisärkidega hakkama – jäime ellu! Sildid hirmkalli helikopterisõidu eest ei heidutanud meid.
Siiski edaspidi olime vees käies väga ettevaatlikud. Teised loomad, keda rohkem kartsime, need olid krokodillid jõesuudmetes. Ühes rannas käis Tiiu ujumas, kus pärast nägime hoiatavat silti – krokud!
Townsville linnas käisimegi ookeanis ujumas ainult spetsiaalses võrguga piiratud alas. Hirmutamine ikkagi mõjus…
Kui Brisbanest Townsvilleni sai mööda ookeani äärt sõita, siis edasi keerasime sisemaale. Mt Isa oli sihtpunktiks. Nüüd hakkas ilm kuumaks minema ja teedel oli üha vähem liiklust. Sõiduautosid oli mitu korda vähem kui max 53.5-meetriseid autoronge. Päris palju veeti elusloomi, rekkal kolm vagunit järel, loomad ise 3-4 korrusel.
Läbisime väikseid fossiililinnu – Hughenden, Richmond, Julia Creek – ja jõudsime kaevanduslinna Mt Isa.
Sydneyst tuttavad Britt ja Reedik kostitasid meid, näitasid ümbrust ja linna. Tänu neile saime õlut ja siidrit osta! Sest igaüks Mt Isa linnas alkoholi osta ei saagi. Alkopoes pead klubikaarti näitama. Õnneks Reedikul oli vajalik paberimajandus tehtud ja klubikaart soetatud. Põhjus, miks peab kaart olema, võib olla selles, et abokad ei saaks nii lihtsalt mõjuaineid kätte. Me ei tea seda, aga… Darwini linnas on sama süsteem.

Mt Isas käisime mäe otsas linnavaadet nautimas. Sel korral oli üks lisaväärtus, mida näha – metsatulekahju. Põles nii, et leek oli kaugele näga. Et siis ühest küljest ümbritses linna tossusein.
Veel vaatasime maa-alust haiglat (kus oli hea jahe) ja ülejäänud aja veetsime vees. Ühel päeval sõitsime Mt Isa linnast veidi välja järve äärde, mis oli tegelikult linna veehoidla. Käisime tammil ja nägime surnud kilpkonna. Ujusime magevees suurte veekavude vahel ja edasi suudusime linna basseini.
Mt Isas tundus päike väga karm olevat. Tegelikult tingimused alles läksid aina karmimaks.
27. novembril viisime Tiiu lennujaama ja saatsime ta kurvastades ära. Ma olin väga kurb, kui Tiiule lennujaamas lehvitasime.

Oleme n2dala jagu Perthis olnud. Linn on v2ga kena. Puhas, korralik ja armas. Muidugi j6ulukaunistustes.
Teen selle sissekande too juurest, raiskan kalli puurimisfirma netiaega. Tulin neile enne j6ule kontorisse appi, aga kuna tood on tegelikult v2he teha ja nad ylehindasid, et ikka v2ga palju teha, siis on mul vaba aega ka. Eile passisin 1,5h. Ootasin, et saaks toole hakata. T2na on ka juba ylesanded t2idetud. Aga kedagi eriti ei huvitagi, kui palju ma yldse teen.

Oleme pysivat elamispinda otsinud. See tegevus v6tab siin v2ga palju energiat ja aega. Tingimused on veel karmimad, kui eelmistes kohtades, kus oleme elamispinda yyrinud. Palju p6hjendatakse sellega, et on detsember. N2iteks, kui tahad yyrida korterit detsembris, pead j22ma v2hemalt 8 kuuks (tavalise 6 kuu asemel). V2lja kolides tuleb kinnisvarabyroo poolt aktsepteeritud firmast tellida vaibapuhastus ja lisaks akende ja kaardinate pesu (seda kyll igal ajal yyrides).
Seega lihtsam on korterit jagada? Aga ka jagades tuleb kinnisvarabyroosse minna ja bond maksta. Lisaks tehakse taustauuring, et sa kuskil v6lgu pole j22nud. Pead olema piisavalt maksej6uline. Parem oleks ette n2idata 12 kuu pikkune sama! tookoht ja palgat6endid....
Nii, et t2na just viisime L6una-Perthi asukohaga jagatava korteri aplikatsiooni viimased paberid (ehk siis pangav2ljav6te, palju meil raha on, kas ikka jaksame yyri maksta) kinnisvarabyroosse ja eks siis n2is, kas meile antakse reedest yks tuba kahetoalises korteris v6i mitte.

Seni oleme karvananpargis, Big4! Eile just kohtasin pensionile l2inud t2di, kes oli r66mus kuuldes, et oleme Eestist. Temal oli 40 aastat tagasi eestlasest ylemus. Veel temast - nad on oma mehega mooda Austraaliat r2nnanud juba 1,5 aastat ja plaanivad veel 1,5 aastat reisida. Myysid maja maha ja ostsid karavani. Pidid ikka palju pappi saama kyllllll.

Ise kirjutasime valmis m6ned tekstid, m2lestused meie reisist. Aga pole veel oma l2pakaga netti saanud, et neid yles panna. Ja siis tuleb veel teine osa pilte ka.

Lugejatele kena j6uluaega!

Tervitame Lääne-Austraaliast! Linnast nimega Merredin, Perthist 260 km sisemaa poole. Siinses karavanpargis saab WiFit osta. 1h=$4 või 24h=$10. Valik on teie.
Meie aga panime mõned pildid üles. Vaadake ja tutvuge!

Anname märku, et oleme elus. Netis pole käinud ja telefoni levi ka kogu aeg pole.
Oleme üleeilsest saadik Mt Isa's. Alla 3000 km läbitud. Britt ja Reedik majutavad meid. Nad on väga külalislahked ja toredad.
Kuum on, väga kuum on. Varjus ca 35-36 kraadi, päikse käes 10-15 kraadi rohkem. Eilse päeva veetsime järves ja basseinis.
Täna vaatame veel linna ja läheme maa-alusesse haiglasse.
Tiiu sôidab homme Melbourne ja siis kimame Mardiga edasi. Ilmselt suure kivi juurde.

Eelmise nädalavahetuse veetsime Coffs Harbouris. Asub see umbes poolel teel Sydney ja Brisbane vahel.

View Larger Map
Põhjus sinna sõitmiseks oli iseenesest mõistagi näha Annelit ja Urmast, sest ka nemad veetsid eelmise nädalavahetuse just seal. Natuke tähistasime meie sünnipäevi ka.
Mardiga alustasime sõitu reede õhtul natuke peale viite. Teekond oli üpris põnev, sest Brisbanest väljasaamine võttis tükk aega, seejärel tabas meid paduvihm. Kohe nii tugev padukas, et kui kojamehed töötasid maksimumkiirusel, siis ikka midagi ei näinud. Austraalias läheb vara pimedaks, see ka ei andnud sõidutingimustele eriti juurde. Sõitsime kolmekümnega. Paljud tõmbasid lihtsalt ohutuledega tee äärde, targemad sõitsid tunnelini ja peatusid kuivas. Takso see-eest sõitis meist täitsa kiiresti mööda ja kadus meie vaateväljast. Kui vihm üle jäi tabas meid mõne aja pärast järgmine nn aeglustus. Reka oli avariisse sattunud ja seetõttu oli üks sõidusuund kinni. Natuke pidime ootama ja saimegi oma teekonda enam-vähem rahulikult jätkata. Enne kohale jõudmist tõusis udu, aga sõita oli täitsa ok.
Panime oma uue telgi kuuvalgel ookeani äärde Emerald rannale üles ja alles hommikul saime tõeliselt fantastilist vaadet nautida. Olime pimedas valinud suurepärase koha.

Coffs Harbouris võtsime perekond Ira peale ja läksime Big Banana (Suur Banaan) juurde.
(Wiki foto)
Big Pineapples (Suur Ananass) oleme juba käinud. Siin on üldse paju "suuri asju", näiteks sõitsime ka Suurest Krevetist mööda. Tavaliselt on seal vastavat ala tutvustav muuseum, kinosaalike (3D) vm tutvustav tuur ja kindlasti ka pood, kus saab osta vastava embleemiga tasse, karvaseid ja plastmassist loomi, rätikuid, kujusid, vaipu, külmkapimagneteid jne.
Igatahes meie nägime kahte filmi banaanindusest ja hiljem viidi meid banaaniistandusse. Banaani õie -ja beebibanaanide nägemine oli väga vahva. Lõpuks saime selle istanduse banaani maitsta ka.
Edasi kulges meie päev shopates ja rannas tegutsedes. Mardil õnnestus surfates delfiini näha. Ega ta muidugi vees olles 100% kindel olnud, et see delfiin on. Pigem ikka hai. Väike vahejuhtum viis ta surfiisu selleks päevaks. Lained olid väga head ja sõita sai kõvasti.
Õhtul panime Anneliga kleidid selga ja läksime poistega välja. Tee peal nägime päris korralikku sisalikku, kellel oli auto soolikad välja ajanud. Rõve.
Järgmisel päeval Muttonbird saarel nägime kahte elus sisalikku. Sinise keelega. Bluetongue.
Muttonbird saarel avanes meil fantastiline vaade vaaladele. Oleme ennegi küürslegvaalasid ookeani peal lustimas näinud, kuid seekord olid nad kaldale suhteliselt lähedal. Lummavad vaated. Me lihtsalt vahtisime oma tund aega, kuidas nad veest välja hüppasid. Binokkel tegi elamuse veelgi paremaks.

Siis käisime veel veinifestivalil, mis polnud küll suurem asi, kuid see-eest oli laval päris hea koosseis. Mulle meeldis väga.
Siis käsime veel rannas ja jalutasime muulil.Tagasisõit polnud jälle suurem asi. Sadas pea kogu tee piiskade tihenedes ja harvenedes ja tihenedes. Lõpuks ikka jõudsime koju. Õnneks Tiiu ja Marget lõbustasid meid oma kõnega sellel pikal sõidul.

Ongi kõik tegevused üles loetud, mis me Coffs Harbouris nägime ja tegime. Ilus paik nädalavahetuse veetmiseks. Mulle meeldis väga.
Ja veel - saime ju kingitusi ka. Kaks väga head Austraalia raamatut ja ühe neljast ringist koosneva nn sõrmuse, mida me siiani pole osanud õigesti kokku panna. Aga me jätkame õhtuse näputegevusega ja küll see mõistatus saab ükskord lahendatud.

• Reedel käisime peol. Pigem nagu üritasime peole minna, aga lühikeste pükstega peole eriti ei lasta. Kuigi minul olid pikad püksid ja mind igale poole lubati. Ehk seisime põhiliselt peotänaval.
• Laupäeval käisime jõe peal jalutamas. Brisbanes on päris palju teid jõe peale ehitatud. Kui mujal on sillad risti jõge, siis siin on ikka piki jõge ka pandud. Sihuke teede rägastik on kesklinna äärde püstitatud, et lust vaadata. Selle rägastiku alumisel korrusel jalutasimegi.
Pildistas Annika 5. Oktoobril 2007Sillad piki jõge
• Jalutusrajale oli keeruline pääseda. See küll paistis silla alt, aga tihe liiklus ja kõrgused takistasid sinna kõndimist. Korraks plaanisime üle kiirtee joosta kuid tundus liiga machoreklaamimaiguline plaan. Jalakäijast siin ei hoolita.
• Jalutasime kohvikusse, jõime kuuma šokolaadi ja mina sõin tiramisu.
• Tiramisud on igal pool erinevad. Eestis on see kook või koogikuubikud kreemis, Itaalias oli tiramisu jäätis. Brisbanes on tiramisu juustuvaht koogiliistakuga.
• Sõitsime katamaraaniga.
Pildistas Mart 20. Oktoobril 2007Suured loomad õhuookeani põhjas
• Käisime Queenslandi muuseumis. Muuseumi koridori lakke on riputatud elusuuruses küürselgvaala maketid. Lahedalt suured loomad! Muuseumis on käimas Queenslandi ikooni valimine. Minu lemmikud on Suur Ananass (Big Pineapple) ja queenslanderi majaalune.
  
• Queenslander on Queenslandi traditsiooniline maja. Vaiadele püstitatud ühekorruseline kõrgete lagedega villa. Maja alla, vaiade vahele moodustub tühi ruum, kus saab meisterdada, autot ja muruniidukit hoida. Bundabergis me elasime sihukeses. Brisbanes on queenslanderid kääbuskasvu.
  

Eelmisel aastal olin ma palju virgem. Kirjutasin teie rõõmuks, kus me käisime ja mida nägime. Lisasin mõned pildid ja ootasin kommentaare.
Sellel aastal olen ma laisk ja ainult osutan virkade poole: "Mida me nädalavahetusel tegime". Kommentaare ootan loomulikult ikkagi.