Nagu eelpool juba kirjutet, meil siin on talv. Ja talv on täitsa käes. Kui meenutada aega, mil me Austraaliasse tulime, siis - siis oli ka talv. Ja sellepärast Eesti igatsus tulebki, et seal on ju suvi ja soe. Muidu polekski nii ebameeldiv, kui oleks korralik talv. Et ikka külma ka oleks. Aga siin on nii, et hommikud on alla 10-kraadised, päevad 20 kraadi kanti. Alustame tööd kell 7 hommikul. Siis on päris mitu tundi vaja kannatada, enne kui päike välja tuleb ja soojendama hakkab. Ja kuna päeval on piisavalt soe (kui just külma tuult ei juhtu olema), siis jopet just selga ei pane. Mitte, et mul jope oleks! Ühesõnaga hommikul on liiga jahe ja päeval päikse käes täitsa OK [ogei].
Sel nädalal pakkisime apelsine ja sidruneid. Naveli apelsinid (nabaapelsinid) on suurepärased, väga magusad ja mahlased. Lausa lust on neid süüa. Eriti just suuri. Gea väitis, et ta pole kunagi nii häid apekaid saanud.
Laupäeval pakkisime sidruneid. Kuna väga palju sidruneid korraga süüa ei saa, siis otsustasime, et teeme hoopis kooki. Retsepti võtsime Nami-Namist, kirsi-sidrunikook (Itaalia retsept). Ausõna - tuli väga hea välja.
Reedel käisime kinos filmiseansil. Vaatasime teost nimega Bridge to Terabhitia. See eelkõige lastele mõeldud film on väga hea, kohe nii hea, et puudutas meie hinge ja südant. Pisar tuli filmi vaadates silma, üks kaasvaataja luristas kõva häälega nutta. Ma tavaliselt pisaraid kinos ei poeta, aga seekord olid need kohe iseenesest varmad tulema.
Homme pühapäeval plaanime sõita veits rohkem kui 300 kiltsa põhja poole ja ületada Kaljukitse pöörijoone. Vaatame, mis huvitavat Rockhamptoni linnas on.