Nädalavahetus möödus sportides. Seekord lausa võisteldes. Laupäeval harjutasime ja pühapäeva hommikul võistlesime. Suusaslaalom. Võrreldes eelmise aastaga olime mõlemad paremad. Mart 13->10 ja mina 7->4. Väga hää!
Peale suusatamist võtsime ette lumelauasõidu. Tuleb tunnistada, et mida rohkem harjutada, seda paremini välja tuleb! Väga hää, et kohe esimest korda lauda proovides video tegime. Vaatasin seda ja tundsin rõõmu, et ka siin on areng toimunud. Ka Mart on tublisti parem kui eelmisel aastal, sel aastal teeb ta juba meeletuid lende. On kogu aeg hüppes.

Suur libedus on taandunud. Ka kõnniteed on enam-vähem läbitavad, kuigi väga märjad.
Hetkel näitab Füüsikahoone katusel olev ilmajaam meile 0,5C. Sulab ja kevad tuleb. Muideks meteo.physic.ut näitab pilti ka - Tähe tänavalt Riia maantee suunas (ehk meie kodu poole, kuigi meie maja näha ei ole).

Firmaspordi talimängudel läks suhteliselt hästi. Nende kodulehel on üleval pildid ja video. Lisaks on tulnud info, et talimängude film peaks olema KalevSpordis eetris sellel reedel kell 18:45 ja laupäeval kell 12:00

Laupäeval oli papsi sünnipäev ja me tähistasime seda Rassis. Talvelapsele kohaselt õues ja sportlikult. Tema põlv juba kannatab veidi murdmaad kombata.
Lisaks tavapärasele suusatamisele oli veel üks lõbus atraktsioon. Nimelt tuli Mait Rassi saaniga ja Mart lumelauaga. Niisiis saime nööriga saani taga lumelauda harjutada.
Pühapäeval see-eest võtsime pikemad maad suuskadel läbida. Kimasime jõe jääl, metsas ja sihtidel. Minul igatahes olid esmaspäeval reied valusad.
Aga see ei tähendanud midagi, sest sama päeva pärastlõunaks oli minu töökaaslastega kokku lepitud talvespordi harrastamine Väiksel Munamäel. Kuigi esialgu tundus mägi järsk, siis peagi harjusime sellega ja sõita sai palju. Mägi oli veits jäine... Õhtul ootas meid ees Uue-Antslas kuum saun.
Täna päeval jätkasime Mardiga sportlikku joont.
Otsisime suusatades mööda põlde ja heinamaid üles Hansimikko koopa, millest Mart oskab rohkem rääkida.
Nüüd on jäänud veel Anne kanalile uisutama minna ja siis olemegi täiesti valmis reedel algavateks Firmaspordi talipäevadeks.
Ilusat sünnipäeva jätku!

Meie ustavad lugejad, ma pean teist väga palju. Ja selle tõestuseks avaldan siinsamas ühe saladuse, ainult teile.
Meegaste mägi on parim. Kindlasti mitte kõige pikemate laskumisnõlvadega, aga kõige rohkem saab seal laskuda kindlasti. On ikka mõnus küll, kui ei pea liftijärjekorras ootama. Hinnast me ei hakka üldse rääkima. Lisaks saab kohe sealsamas ka murdmaad sõita.
Niiet, kõik suusasõbrad minge Meegastele.

Nädalavahetus möödus kiirelt. Plaanisime Scarborough randa skulptuure vaatama minna, aga neid ei olnudki seal, olid hoopis Cottesloe rannale välja pandud. Ei jäänud uudistest õige koht meelde :) Perthis oleme olnud peamiselt City Beachi külastajad.
See-eest saime Scarborough rannas vetelpäästjate võistlust vaadata ja natuke sellest eemal oli rannavolle ka. Mängisid nii mehed kui naised, elasime neile kaasa.
Sel nädalavahetusel on rannas jälle võistlused, raudmehed ja raudnaised on sääl.

Eile käisime kinos. Vaatasime filmi Juno. Kurb, samas piisavalt naljakas. Võib teistelegi soovitada vaadata. IMDBs on hindeks 8,2 kümnest võimalikust punktist, kui hääletanuid on 65 373.

Muideks, eile käisime purjetamas, kuna oli Lääne-Austraalia tööliste päev (labour day). Kalendris punane ehk siis järjekordne vaba päev.
Jõel oli päris tihe andmine, enamus purjekatest olid välja laenutatud. Kel pakub huvi, siis 1h = 30AUD; 1,5h = 40 AUD
Katamaraanile oli lubatud kuni kolm inimest korraga.

Nädalavahetusel nägime filmi Ice Princess (Jääprintsess). Lisaks suhetele oli selles filmis võimalik natuke iluuisutamist vaadata.
Laupäeva õhtul käisime jõe ääres (peaaegu maja taga) City of South Perth Fiesta 2008 avamist nautimas. Jälgisime inimtsirukust, kehaväänutajaid Skadada - Under the Stars. Päris äge oli imehästi painduvaid ja vigureid tegevaid lateksis kehasid jälgida.
Skadada is Australia’s unique and innovative multi-artform circus company. Combining breathtaking circus, virtuoso dance, illusion, puppetry, stunning aerial dance, computer animation, original live music and electronic soundscapes into unique performance events.
Täna õhtul vaatame austraallaste So you think you can dance. 16 järelejäänud tantsijat on ju kena vaadata, aga kohtunikud on küll jobud. Lihtsalt edvistavad ja itsitavad saates, pigem näitavad ennast kui kommenteerivad esinejaid. Mingit tolku neist pole, kui nad arvavad, et peaaegu kõik tantsijad on fantastilised.

No kas seda tabamust juba Flickrist vaatasite? Mait ja Mart lainel. Laudadega.
Pilt on tehtud Perthi Linnarannas, samal päeval, kui Mait ära lendas. Siinne viimane ookenis käik ja surf ja viimane nahapõletus, päike.

Mart ostis meile tennisereketid. Meie majast mitte väga kaugel, jõe ääres on tasuta!!! (muru)tenniseväljakud. Telekast näitab pidevalt tennist (oli ju äsja Australian Open) ja Mart tundis, et nüüd on aeg ka meil mängida. Naabripoiss Jeff käib ka seda spordiala aegajalt harrastamas, kuigi enam mitte muruväljakul, vaid tasulisel kõva kattega väljakul.
Internetist reegild alla laetud ja kiirelt läbi loetud, läksime pühapäeval entusiastlikult mänguväljakule. Mart püüdis kohe punktide peale rõhuda, aga päris nii lihtsalt see ikka ei käi. Kõigepealt tuleb osata kenasti servida, servi vastu võtta ja üleüldse pallile reketiga pihta saada. See tahab harjutamist.
Esmaspäeval, Austraalia päeva riigipüha päeval (kuna riigipüha langes laupäevale, siis antakse ka esmaspäev vabaks), käisime teist korda mängimas. Ehk olin veidi osavam kui eelmisel päeval, kuid siiski võin ennast kobakäpa astmejärku lugeda. Täna on puhkepäev ja homme jälle spordipäev.

Vana-aasta õhtul lõikasin endale noaga näppu. See pole minu puhul tavaline teguviis. Enne, kui Mait Eestisse tagasi sõitis lõikasin endale jälle näppu. See pole üleüldse tavaline.
Kobakäpp.

Täna oli jälle Melbourne Karika päev. Eelmisel aastal tähistasin seda suuremalt, meeldetuletus siin.
Sel aastal hobustele ei panustanud ja ühist söömist ei toimunud ka. Mõned kontori inimesed minu praeguses töökohas midagi organiseerisid, aga seal on rohkem nii, et iga ruum omaette. Mina olen hetkel üheskoos hobuste võidusõidu vastastega.
Siiski läksin kella kaheks registratuuri juurde sõitu vaatama. Kiire finaal nagu ikka. Efficient tegi efektiivse sõidu ja oligi kõik.
Tegelikult oli Melbourne Karika toimumine pikka aega küsimärgi all, kuna Austraalias levis hobuste haigus. Loomade transportimine Queenslandis on siiani keelatud.

No igatahes said naised end kenasti kleitidesse sättida, kübarad pähe panna ja olla üks rohkem kui 100 000 pealtvaatajast areenil.

Meie käisime selle aasta aprillis Cobaris hobuste võiduajamisel. Täitsa vahva oli vaadata.

Uurisin täna Postimees online lehekülge, veidi põhjalikumalt Austraaliat ja/või eestlasi Austraalias kajastavaid artikleid. Neid on seal omajagu! Martin Müürsepa tegevust saab kenasti jälgida. Isegi Tigers - Blaze mängu kohta oli pisike uudis. Ja siis muidugi see, et Bathursti autovõidusõidul känguru kihutavate masinate vahel hüppas. Video on ka.
Sirle kirjutas Ekspressi loo hoopis sellest, kuidas eestlased Austraalias Worldlopetil käisid, Müürsepast ei kõppugi.

Eile käisime korvpalli vaatamas, Gold Coast Convention and Exhibition Centre, Broadbeach. Väga vägev oli. Peamiselt ikka sellepärast, et meie mees oli platsil. Kohe algul esimesed viis punkti viskas Müürsepp!!
Meie pealtvaatajate 25. sektoris tundusime algul ainsad olevat, kes olid Melbourne Tigersi poolt. Kohalik rahvas oli ikka oma tiimi, Gold Coast Blaze poolt. Väga kõvasti ei karjunud, kuna kartsime pärast peksa saada. Aga see hirm läks peagi üle ja elavnesime oma hüüete ja Eesti lipu lehvitamisega. Mees tagareas, ilmselt osutades meie lipule, teadis oma sõpradele öelda, et Tigersi ridades mängib eestlane.
Mardi töökaaslased ja teised eestlased tulid mängu vaatama suure plakatiga "Müürsepp rokib täiega", millele oli ka Eesti lipp maalitud. Enne võistlust, soojendusel läksid nad platsile nii lähedale kui said ja lehvitasid oma plakatiga. Selle peale Müürsepp lehvitas neile.
Meie teada elas eilsele mängule kaasa 16 eestlast. Pärast tehti grupipilt ka. Seda võite ehk näha Eesti Ekspressist, kui Sirlel kõik sujub.
Ja seda ka, et põnevas lõpuheitluses meie mehed ikka võitsid!

Ülevaade Bundabergist. On esmaspäeva õhtu, 30. aprill. Volbriõhtu. Ja meie tuld ei tee ja mööda korpe ka ringi ei uita nagu eelnevatel aastatel ikka tehtud on. Seega tuleb lihtsalt mõtetes Tartut mööda uidata ja meeli rõõmustavaid hetki silme ette manada. Homme vaba päeva ka ei oleks, kui meil töö oleks. Tegelikult on pea 10 kuu jooksul, mil me Austraalias oleme olnud, juba 2 töölistele pühendatud püha olnud. Ja siin on sügis, mitte kevad.
Meie teeme täna õhtul hoopiski ahjukana kartulite ja porganditega.
Elame Bundabergis Burnett jõe kaldal armsas sini-valges majas. Isekeskis kutsume oma majakest vanaema majaks. Peamiselt sellepärast, et maja on puust ja lõhn on vanaema oma. Mina oma madala lõhnatundlikkusega seda öelda ei saa, aga Mart ja Gea alguses tundsid seda lõhna. Nüüdseks on lõhn oma ja vanaema lõhna koju tulles ei tunne.
Aadress ka: 3/6e Quay Street, Bundaberg, 4670, Australia.
Eile pühapäeva puhul tegime šokolaadimuffineid ja pannkooke.
Tööle plaanime hakata lähimas tulevikus. Reedene intervjuu õnnestus kenasti ja meid oleks juba täna vaja olnud, kui ka siin põud ei oleks. Hakkame pakkima (peamiselt) mandariine, aga ka apelsine, sidruneid ja laime. Istanduses on ca 50 000 viljapuud. Nüüd ootame vihma, et viljad valmiksid. Tegelikult lastakse kastmisvesi ka puude vahele ja küll need mandakad ükskord valmis ka saavad! Pühapäeva hommikul sadas natuke, hiljem oli jälle päike väljas. Sooja on päeval 25-30 kraadi.
Veel leidsime Bundabergist Pille. Ta elab samal tänaval mis meiegi, backbackerite hostlis ja töötab avokaadode pakkijana Simpsoni farmis.


Laupäeval kaesime rodeot. Kerstid käisid Kyabramis kauboisid vaatamas, meie sõitsime Agnes Watersisse (ca 130 km Bundabergist põhja poole). Cobaris käisime hobuste võiduajamist vaatamas (siis, kui neli päeva autole uut radikat ootasime). Kihlveos ei osalenud ja raha maha ei mänginud. Karavanpargi pidaja läks 100 taalaga ja tagasi tuli 300 taalaga.
Rodeo oli isegi ägedam kui dšokide jälgimine ja uhkete kleitide ning kübaratega pealtvaatajate uudistamine. Olid erinevad võistlusalad professionaalsetele meestele ja naistele. Mõlemad viskasid lassot. Aja peale muidugi. Naistel piisas hobuse seljast köie jooksva vasika kaela heitmisest (selleks kulus kõige kiiremal 2,9 sekundit), mehed pidid veel hobuse seljast maha hüppama, vasika selili keerama ja jalad köiega kinni siduma. Kiiremad said 10 sekundiga hakkama.
Huvitavam oli jälgida, kuidas (ainult) mehed perutavate hobuste ja härgade, pullide seljas püüdsid püsida. Kuna nad hoidsid loomast kinni ainult ühe käega ja teist kätt hoidsid üldjuhul 90 kraadi enda kõrval, siis oli väga kena vaadata, kuidas nõtked mehed vägagi graatsiliselt ennast liigutasid.
Pullid olid hobustest mõistagi karmimad. Oli lehmapoisse, kes kohe seljast kukkusid, aga oli ka mehi kes lõpuni vastu pidasid. Perutavate hobuste seljast kukkumisi oli vähem. Muideks hindamine oli nagu vanasti iluuisutamises. Subjektiivselt kohtunikega.
Perutavad hobused ei jätnud pealtvaatajaidki närvikõdita. Paaril korral suures hoos ja vihas tagajalgu taeva poole tõugeldes jooksid nad peaga vastu piirdeaeda. Hetkega olid nii lapsed kui ka täiskasvanud aia tagant kadunud, et siis uuesti tagasi tulla ja uuesti plehku panna, kui uus perutaja suures hoos aeda tähele ei pannud.
Kasvatati ka kauboide järelpõlve. Pisikesed tüdrukud ja poisid tõuklevate vasikate seljas just ülearu kaua ei püsinud. Pisem katsetaja oli kõigest paari aastane. Tema abilised hoidsid vasikat kinni – üks peast ja teine sabast – et liialt ei perutaks.
Meestele oli veel selline ala nagu lenksumaadlus, mis nägi selline välja, et kahe hobuse vahel jooksis noor pull, ühe hobuse seljast hüppas kauboi maha, haaras pullil sarvist ja pidi ta selja peale murdma.
Peale võistlust oli pidu. Ei olnudki kantribänd, vaid hoopiski rockbänd, kes rahvast püüdis elavana hoida.
Tegime fotokaga paar lühifilmi ka, tulid päris ägedad välja. Vahva meenutada igatahes.