Peale eilset uuest küljest Tallinna avastamist oleme nüüdseks suundunud Eesti kaunile saarele. Eile tutvusime Tallinna lähiste villadega, käisime Pirita rannas, kuhu ma pole elu seeski sattunud. Tuleb tunnistada, et vaade pealinna panoraamile on sealt väga kaunis.

Neljapäeval-reedel käisin müügijuhiga Lätis. Komandeeringus. Külastasin kliente ja Riia toidumessi. Messil oli palju eestlasi, nii müüjate kui külastajate seas. Ühes boksis pidin pidin ütlema, et ma olen eestlane, pole vaja vene keeles rääkida. See oli Smuuti esindajate juures (smuuti nimi tuleneb inglisekeelsest sõnast smoothie, millele eesti keele uuendajad leiutasid hiljuti ka omapärase vaste – "mahedik").
Üldiselt oli vene keelde pöörduda päris järsk, jäik ja kõva. Kui muidu olen töö juures ikka inglise keelega hakkama saanud, siis lätlastel oli kindel eelistus vene keel. Endalegi üllatuseks sain päris palju aru (tehnilisest tekstist eriti mitte), vastu küll ei julgenud rääkida. Tõrge oli ees ja sees, korraga olid peas osad venekeelsed, enamus inglisekeelsed sõnad. Naljakas... Aga tere, head aega ja tänan, palun - need ütlesin ilusasti välja. Mida rohkem kliente sai külastatud, seda paremaks läks. Et peab siis rohkem vene kanaleid jälgima ja vene keelt meelde tuletama. Mõtlesin välja, et vene keeles rääkisin viimati aastal 2000, kui gümnaasiumi lõpetasin.
Flickrisse panin mõned messi pildid ka üles. Ja Mart on oma komandeeringu ööbimispaiga pildi sinna lisanud.

Olime nädala jagu sõidus, Perthist lõuna pool. Nägime ja tundsime palju huvitavat, uut Austraaliat, mida seni polnud näinud. Täitsa kipa. Kui tuleb kirjatuhin peale, siis kõigest lähemalt.
Täna käisime taas kord Fremantles - turul, meremuuseumis ja rannas. Vesi on mõnus. Ilm on ka. Maidule meeldis meremuuseumis väga. Eriti just muuseumi kujundus ja eksponaatide väljapanek. Neid sai seal kolmelt tasandilt vaadata ja katsuda. Soome laev oli ka.

Täna käisime Fremantles, Perthi sadamas. Vaatasime veidi seda Fremantle linnaosa, riiulis jahte, peatänavat ja sagimist ning suundusime endisesse vanglasse maa-alusele tuurile. Veel tutvusime vangla ajalooga, nägime vangide tehtud kunsti (kõige enam meeldis hommikustest pudrujääkidest meisterdatud purjeka mudel) ja veidi vang-aborigeenikunsti ehk siis tavaline täpikunst.
Fremantle vangla ehitati 1850. aastatel kinnipeetavate endi poolt ja oli kasutusel 1990. aastani.

Enne, kui sai maa-alla vangide poolt kaevatud (magevee reservuaari) tunnelitesse, tuli teha alkotest, panna selga valged katteloori moodi materjalist tunked, turvatraksid ja päästevest (aerutasime nn märjas tunnelis paadiga), jalga kummikud ja pähe kiiver otsmikulambiga.

Pärast käisime India ookeanis lainetes hullamas. Vesi oli soe ja mõnus.

Eelmise nädalavahetuse veetsime Coffs Harbouris. Asub see umbes poolel teel Sydney ja Brisbane vahel.

View Larger Map
Põhjus sinna sõitmiseks oli iseenesest mõistagi näha Annelit ja Urmast, sest ka nemad veetsid eelmise nädalavahetuse just seal. Natuke tähistasime meie sünnipäevi ka.
Mardiga alustasime sõitu reede õhtul natuke peale viite. Teekond oli üpris põnev, sest Brisbanest väljasaamine võttis tükk aega, seejärel tabas meid paduvihm. Kohe nii tugev padukas, et kui kojamehed töötasid maksimumkiirusel, siis ikka midagi ei näinud. Austraalias läheb vara pimedaks, see ka ei andnud sõidutingimustele eriti juurde. Sõitsime kolmekümnega. Paljud tõmbasid lihtsalt ohutuledega tee äärde, targemad sõitsid tunnelini ja peatusid kuivas. Takso see-eest sõitis meist täitsa kiiresti mööda ja kadus meie vaateväljast. Kui vihm üle jäi tabas meid mõne aja pärast järgmine nn aeglustus. Reka oli avariisse sattunud ja seetõttu oli üks sõidusuund kinni. Natuke pidime ootama ja saimegi oma teekonda enam-vähem rahulikult jätkata. Enne kohale jõudmist tõusis udu, aga sõita oli täitsa ok.
Panime oma uue telgi kuuvalgel ookeani äärde Emerald rannale üles ja alles hommikul saime tõeliselt fantastilist vaadet nautida. Olime pimedas valinud suurepärase koha.

Coffs Harbouris võtsime perekond Ira peale ja läksime Big Banana (Suur Banaan) juurde.
(Wiki foto)
Big Pineapples (Suur Ananass) oleme juba käinud. Siin on üldse paju "suuri asju", näiteks sõitsime ka Suurest Krevetist mööda. Tavaliselt on seal vastavat ala tutvustav muuseum, kinosaalike (3D) vm tutvustav tuur ja kindlasti ka pood, kus saab osta vastava embleemiga tasse, karvaseid ja plastmassist loomi, rätikuid, kujusid, vaipu, külmkapimagneteid jne.
Igatahes meie nägime kahte filmi banaanindusest ja hiljem viidi meid banaaniistandusse. Banaani õie -ja beebibanaanide nägemine oli väga vahva. Lõpuks saime selle istanduse banaani maitsta ka.
Edasi kulges meie päev shopates ja rannas tegutsedes. Mardil õnnestus surfates delfiini näha. Ega ta muidugi vees olles 100% kindel olnud, et see delfiin on. Pigem ikka hai. Väike vahejuhtum viis ta surfiisu selleks päevaks. Lained olid väga head ja sõita sai kõvasti.
Õhtul panime Anneliga kleidid selga ja läksime poistega välja. Tee peal nägime päris korralikku sisalikku, kellel oli auto soolikad välja ajanud. Rõve.
Järgmisel päeval Muttonbird saarel nägime kahte elus sisalikku. Sinise keelega. Bluetongue.
Muttonbird saarel avanes meil fantastiline vaade vaaladele. Oleme ennegi küürslegvaalasid ookeani peal lustimas näinud, kuid seekord olid nad kaldale suhteliselt lähedal. Lummavad vaated. Me lihtsalt vahtisime oma tund aega, kuidas nad veest välja hüppasid. Binokkel tegi elamuse veelgi paremaks.

Siis käisime veel veinifestivalil, mis polnud küll suurem asi, kuid see-eest oli laval päris hea koosseis. Mulle meeldis väga.
Siis käsime veel rannas ja jalutasime muulil.Tagasisõit polnud jälle suurem asi. Sadas pea kogu tee piiskade tihenedes ja harvenedes ja tihenedes. Lõpuks ikka jõudsime koju. Õnneks Tiiu ja Marget lõbustasid meid oma kõnega sellel pikal sõidul.

Ongi kõik tegevused üles loetud, mis me Coffs Harbouris nägime ja tegime. Ilus paik nädalavahetuse veetmiseks. Mulle meeldis väga.
Ja veel - saime ju kingitusi ka. Kaks väga head Austraalia raamatut ja ühe neljast ringist koosneva nn sõrmuse, mida me siiani pole osanud õigesti kokku panna. Aga me jätkame õhtuse näputegevusega ja küll see mõistatus saab ükskord lahendatud.

Eile käisime Pühajärvel ja Otepääl. Külastasime Otepää Golfi, einestasime restoranis Oscar´s. Kena koht - väga ilus vaade (nii majale kui loodusele) ja söök oli ka hea.
Pärast käisime Tehvandi Spordikeskuses. Juba Otepääle sõites on näha, et K70 suusahüppemäe juurde on tekkinud teine - kõrgem suusahüppemägi. Kui külastate seda Tehvandi Spordikeskuse linki, siis näete pilte ka. Oma fotokas jäi autosse. Mulje oli võimas.

Käisimegi pühapäeval seal, kus lubatud. Rockhampton on päris kena linn, mäed taamal taustaks ja ookean pole ka just teab, mis kaugel. Kuigi jah, Bundabergis on lähemal ja ilmselt turvalisem ka, pole mürgiseid elukaid. Kaljukitse pöörijoone saime ka ületatud otse Rockhamptoni turisipunkti ees, päike on pöörijoonel seniidis üks kord aastas - 22. detsembri paiku.
Suurema osa ajast olime Koorana krokodillifarmis. Aga kuna praegu olen Bundabergi avalikus Internetipunktis, kus täpitähtedega on raskusi, siis lisan ainult môned pildid.
Aga jah, lôunaks maitsesime korokodilli liha ka. Näeb välja nagu kanaliha (hele), aga maitseb nagu kala. Huvitav. Pascal ütles selle peale, et siis ju nagu konnajalad! Mäletatavasti on Pascal prantslane.

Talv on lõpuks kohal ja tuleb muutuda külmakartmatuteks. Sest kui külma kardaks oleks hirmus. Toas on sooja viieteistkümne, kaheksateistkümne pügala kanti. Laupäeval istusime pusad seljas päikse käes õues, toas oli pikemalt viibimiseks liiga külm.
Eks meil oli ju kolm vaba päeva ka, vihmaga ei saa tsitruseid korjata. Vihmaga on redelid libedad, mis võib põhjustada korjajatele vigastusi. Tsitrustele põhjustab märg ilm vigastusi niikuinii.
Seega otsustasime hakata talisuplejateks. Korallrahu nimega Lady Musgrave saar on talisuplemiseks priima paik, veetemperatuur 22C. Eriti veel kui on võimalik laenutada akvalang ja instruktor.
Mina ei ole ilmselt veel talisuplemiseks sobivas konditsioonis. Mul hakkas kalüpsost hoolimata külm juba paadisilla ääres hulpides, kui me pidime ette näitama sukeldujatele olulisi trikke. Täpsemalt maskist vee välja puhumist ja suust mullide välja puhumist koos huulikust vee välja puhumisega. Kõik sukeldujate trikid käivad muidugi vee all.
Pool tundi korallimäe ümber möödus nagu lennates, väga ilus ja värviline värk on see Suur Korallrahu küll jah, tuleb tunnistada.
Tulevikku vaadates on selge, tuleb omandada sertifikaat veealuse iseseisvuse kohta, et ei peaks enam instruktori ja teiste turistidega käevangus külmetama. Eks ma trehvasin otsapealseks kah, Annikal oli minu ja amfiibinimese vahel palju soojem.
Peale sukeldumise nautisime korallelu nii klaasist põhjaga kui klaasist külgedega paadist. Klaasist külgedega paat on justkui poolallveelaev!
Aga nüüd oleme juba paar päeva tagasi apelsinide, kastide, veeplekkide ja mahlaapelsinide maailmas.
Tervitame kõiki külmakartmatuid ka!

Me saame veel puhata - pühapäevani. Kokku kuus päeva. Põhjus puhkamiseks on iseenesest kurb - elavate seast lahkus tomatifirma üks omanikest, kõigest 41-aastane mees. Kuuldavasti oli too mees töönarkomaan, kes endale puhkust ei andnud, isegi lõunat ei käinud söömas. Nii räägivad need, kes temaga kauem on koos töötanud. Meie saime ainult neli päeva töötada enne kui see hirmus ja ootamatu sündmus noore tööjõulise mehega aset leidis.
Vabu päevi oleme kasutanud ümbruskonna uurimiseks. Tutvusime Tatura muuseumiga, käisime Madisega kalal, tutvusime Sheppartoni skulptuurlehmadega, Sheppartoni Kunstigaleriiga, käisime Elol, Madisel ja Pillel külas ja eile käisime NSWs! Käisime värvipallidega üksteist pommitamas, mängisime Paintballi. Käisime ka Murray jões vastuvoolu ujumas. Ujusime NSWst Victoriasse ja siis NSWsse tagasi. Madis püüdis samal ajal kala.
Õhtul käisime veel Whroos endist kullakaevandust vaatamas, jalutasime tunnelis, ise ühtegi kullatükki kahjuks ei leidnud... Tegelikult viimane elanik Whroost lahkus juba 1955. aastal.
Ilmad on päeval jätkuvalt soojad - praegu kl 16 on 32 kraadi sooja, homseks ennustatakse max 34. Maa on endiselt kõrbenud, pruunikas-kollakas. Sellist vihma, mis maa märjaks teeks... sellist pole juba kuid nähtud. Sellepärast on ka tänavune saak viletsam, sest vihma pole olnud. Kõik toimib niisutussüsteemidega.

Viimane nädal Sydneys. Töötame reedeni ja siis tuleb see raske asi ette võtta - kõik oma asjad võimalikult väikseks pakkida. Kui see saab tehtud ja kõik mahubki ära, siis edasi on lihtne. Lihtsalt kimada! Ja siis muidugi tuleb uus tööots saada. Aga see on alles tulevikumeloodia.

Eelmisel reedel käisime Ooperimajas. Vaatasime marionette (täiskasvanute etendus „10 Days on Earth“). Nukumeister oli väga osav. Peamiselt nautisimegi tehnilist poolt. Peale teatrit vaatasime Ooperimaja ajalugu kajastavat fotoseeriat. Muu hulgas olid seal pildid arhitektuurikonkursil teisele ja kolmandale kohale tulnud töödest. Ei pannud imestama, miks Ooperimaja just selline on nagu ta on.
Hiljem nautisime tuledes kesklinna ja sõime maasikašokolaadi.

Laupäeva hommikul käisime Helle-Mai ja Jarekiga Australian Nuclear Science and Technology Organisationis. Väga põnev käik oli ja väga turvatud ka. Kõigepealt pidi eelregistreerima ja oma passinumbri ja elukoha avalikustama. Kohale minnes vaadati passi ka. Fotokas ja fotokaga mobiiltelefon olid keelatud. Kui siiski oleks tahtnud pilti teha ja oleks vahele jäänud, siis oleks meid arreteeritud. Vot selline karm värk.

Edasi sõitsime Stanwell Parki randa. Nagu ikka surfasime, ujusime ja päevitasime. Õhtu lõpetasime aga Anneli ja Urmasega Hurstvilles kinos käies. Vaatasime Hannibal Risingut. Leedus filmitud! Ja Pariisis ka. Kohe päris kole film oli. Karm.

Laupäeva hommikul asusime Urmase ja Anneliga Sinimägede poole - Jenolani koobastesse. Sinnasamasse, kus lõppes meie 45 kilomeetrine jalgsimatk.
Olime broneerinud Plughole seiklustuuri, mis kestis umbes kaks tundi. Kuna jõudisme kohale üpris vara, siis tegime aega parajaks lõnasöögiga. Laua ääres olid meie truudeks sõpradeks värvilised papagoid, kes väga julgelt süüa peaaegu et nõudsid.
Koopa tuur algas sellega, et sõitsime oma grupiga mäe otsa, seal riietusime. Saime selga tunked, pähe kiivri koos otsmikulambiga, mis oli ainsaks teevalgustajaks.

Esiteks tuli 9 meetrit mööda langatuslehtri seina alla laskuda, et koopasse sisse pääseda. Kogu meie grupp sai sellega hästi hakkama.
Ja siis alustasime mäe sees laskumist mäe põhja poole, läbisime mitmeid kambreid. Ühest suuremast avausest teise pääsemiseks tuli pugeda läbi kitsaste "akende", pragude ja tunnelite. Kord pea ees tundmatusse, kord jalad ees. Küljeli, kõhuli jne. Täitsa vahva oli.
Ühes suuremas kambris tegime peatuse, kus kõik kustutasid oma otsmikulambid ära. Valitsest täielik pimedus. Siis räägiti, kuidas seda koobast avastati 29 aastat, küünaldega. Kuna pugemist on palju, siis enamus ajast pidi küünalt suus hoidma.
Ühest kambrikesest teise minemiseks on mõnikord kaks, mõnikord kolm võimalust. Küünal võrreldes taskulambiga on väga väike hubisev tuluke, paljude võimaluste läbiproovimine oli aeganõudev.
Otse sai ka minna. Aeg ajalt näitas giid mõne augu peale ja ütles vot see on üheksameetrine kukkumine või ainult viis otse ja seitse veeremist. Põhimõtteliselt meenutas koobastamine suures kivihunnikus ringi roomamist.
Peale maa-aluse koopa külastamist tegime läbi ka avatud (päevavalgete) koobaste raja. Kuulasime telefoni sarnase aparatuuriga (on ikka tohmanid, telekapult kaelas, tulnud koobastesse jalutama) ajalugu ja nautisime kivide hämmastavaid vorminguid.
Tagasi Sydneysse jõudes vaatasime Anneli ja Urmase pool Eesti lühifilmi "Tulnukas". Kes pole veel Googlest seda endale alla laadinud, võtke see vaevaks. Tasub vaatamist. Kestus 21:41.

1. päev (11. jaanuar 2007)
Sydney – Melbourne
Rongiga sõitsime pea 13 tundi, sest õues oli ekstreemne kuumus (41 kraadi) ja rong ei saanud täiskiirusel kimada. Tavaolukorras sõidab rong 12 tundi. Pilet maksis 110 taala nägu. Rongis sees oli pigem külm, sest inimesed on konditsioneeridest ülivaimustuses. Vaated rongiaknast olid valdavalt pruunid, kollased, kuna valitseb põud. Jõed on kuivanud. Mõnel pool natuke vett jõesängi põhjas on ja see on siis pea ainus riba, kus midagi rohelist näha on.

Melbourne – Geelong
Modernse linnalähirongiga sõitsime veel 70 km Hugole ja Ritale külla. Noth-Geelongi rongijaamas oli vastas Brigita, eelnimetatute tütar oma kõige noorema tütrega. Üsna pea selgus, et eestlasel Hugol ja lätlasest Rital on väga suur ja ühtehoidev pere. Väga kena perekond eesotsas 82-aastase lahke, reipa ja elujõulise Hugoga. Jõime õhtuteed, tutvusime ja panime paika järgmise päeva plaanid.

2. päev
The Great Ocean Road

Brigita viis meid oma People Moveriga (Toyota Tarago) The Great Ocean Roadi vaatama. Ookeaniäärne tee lummavate vaadetega viis meid Lorne nimelisse linna, kus me lõunatasime. Vahepeal tegime peatuse Split Point´i tuletorni juures (nagu Tahkuna majakas). Brigita rääkis, et leidub palju inimesi, kes vaid selle tee pärast Austraaliasse sõidavad. Väga kuulus veel kuulsamate vaadetega tee.
Tagasi tulime läbi metsa, Rita märkis siinse metsa päris kasutuks, sest seeni marju siin ei kasva. Seejärel oli meil vaba aeg iseseisvalt Geelongi linnaga tutvuda. Kuna valitseb põud, siis kogu muru on kuivanud. Vaated on pruunid, parkidest puuduvad piknikku pidavad pere- ja sõpruskonnad. Esmalt tegime tuuri tasuta turismibussiga, seejärel vestlesime vesilennuki piloodiga, kes püüdis meid lennule meelitada. Siiski osutus see liiga kalliks. Meil ju Tasmaania reis alles ees! Käisime veel vaaterattaga sõitmas, mis võrreldes Eesti ilmaratastega lausa kihutas!
Tutvusime veel ka Hugo ja Rita aiaga. Seegi oli võrratu – kasvasid seal apelsinid, sidrunid, greibid, kiivid, aprikoosid, ploomid, õunad, ploomid, tomatid jne jne. Aed meenutas natuke onu Ärni aeda, kuna ka Hugo on pookimise spetsialist. Maja ees sirgus kask. Tegelikult on Geelongis peaaegu iga maja ees kask.
Õhtul viisid meid perekonna lapselapsed pubisse/ klubisse. Noorem põlvkond oli ka väga sõbralik, jutukas – igati tore oli nendega väljas käia.

3. päev
Melbourne
Laupäeva hommikupoolikul tutvusime Hugo ja Rita ülejäänud laste ja lastelastega. Neil on tõepoolest ühtehoidev ja suur pere, kõik tulid uudishimulikult meid kaema. Ja nagu selgus, olime täitsa toredad. Juttu oleks jätkunud kauemakski, Hugol oli meile veel ja veel asju näidata, aga pidime hakkama Melbourne sõitma, et heita kiire pilk Austraalia euroopalikule linnale Melbournele ja sõita edasi Tasmaania pealinna Hobartisse.
Muideks, Hugo andis Mardile koopia leeriõpilaste õnnistamisest (laulud ja nimekiri) Kärdla kirikus 1. detsembril 1940, kus uhkelt teiste seas seisavad nii tema enda nimi kui ka Mardi vanaema nimi.
Veel saime kaasa koopia fotost, kus on Hugo isa ja Mardi vanaema ema.
Tuleb tunnistada, et ajasime vanainimesed nii elevile, et nad ei saanud öösel rahulikult magadagi. Aga jah! Neile meeldis, et tulid kaugest Eestist noored külalised. Rita pani meile Melbourne kaasa vorstijupi ja Hugo Läti suitsusprotid. Väga hoolitsevad. Ise viisime neile külakostiks Kalevi komme ja šokolaadi (isa saatis meile jõuluks).
Sellest polegi blogis juttu olnud, et Austraalia garantiini inimesed võtsid ühe paki kommi endale!!! 4 pakki jõudis kohale, viienda maiustasid ise ära.

Melbourne on väga ilus ja arenev linn. Jalutuskäik linna peatänavatel viis meid lõpuks väärika Parlamendihooneni (kus me maiustasime kaasapandud vorstikest), sealt edasi võimsasse katedraalil ja lõpuks suurde parki, kus oma jalgu veidi puhkasime ja murule pikali viskasime. Melbournes nägime väga palju pulmi, ühel uhkemad autod kui teisel ja tavaliselt kaks-kolm samasugust autot korraga. Enamus olid Mustangid.
Minu sooviks oli ühte pilvelõhkujasse kohvi ja jäätist kaema minna. Infopunktist soovitati meile Melbourne Observation Deck´i. See on kõrgeim büroohoone lõunapoolkeral. 253 meetri kõrgune. Nautisime 360 kraadi vaadet ja juba tuligi kiirustada lennujaama poole. Ees ootas Austraalia kõige lõunapoolsem asustatud punkt.

4. päev
Rentisime auto ja läksime Tasmaaniat avastama. Põrutasime Lääne-Tasmaaniasse Queenstown´i poole, ca 300 km. Enne suure linnani jõudmist peatusime paaris ilusa vaatega kohas ja käisime pisikesel matkal koske vaatamas. Tutvusime Queenstowni kuumaastikuga (moonscape). Eelmise sajandivahetuse paiku raiuti mägede küljed peaaegu paljaks, sest sulatusahjud vajasid kütet. Mürgised aurud kuivatasid ülejäänud taimestiku ja sagedad vihmad (üle 2m aastas) uhtsid mulla minema. Nüüd peaaegu sada aastat hiljem on pioneertaimi märgata ent põhimõtteliselt on mäed siiski paljad. Annab põneva võimaluse vaadata kuidas paistavad Tasmaania mäed ilma mulla ja metsata. Mujal on nad üldiselt paksu metsaga kaetud ja ei tundu eriti karmid. Külastasime peaaegu mahajäetud kaevanduslinna Gormanstoni, kus siiski (suurest vaikuse igatsusest?) mõned üksikud majad olid elavad. Enamus elamutest olid siiski tühjad või lammutatud, platsid rohtu kasvanud. Linnakesse viiv puiestee oli lagunenud, korvpalliplatsil korvirõngad roostetanud. Ainus, keda kaevanduslinnas oli palju –küülikuid, lippasid vabalt ringi siin ja seal. Meenutas Alice imedemaad.

Edasi sõitsime Gormanstonist veidi edasi, kus asus avatud karjäär Iron Blow. Ees avanes üpriski suur kaevanduskarjäär, mille põhjast paistis erk sinakas-rohekas vesi. Mardi soovil näha, mis asub selle avalikkusele avatud karjääri taga, tegime väikse käigu keelusiltide taha ka. Kus oli loomulikult veel suurem auk, mis tegeles aktiivselt täisvajumisega. Maapind oli suuri pragusid täis, telki sinna panna ei soovita. Taamal oli veel suuremaid kaevandusi ja kaevandustehnikat. Õhtu lõpetasime Queenstown´i karavanpargis. Sealgi lippas ääretult palju küülikuid vabalt ringi. Öösel magasid nad ilmselt meie telgi kõrval, sest enne olid nad seal muru näsimas.

5. päev
Hommikul tutvusime Queenstown´iga. Üheks põhiliseks atraktsiooniks oli Strahanisse ja tagasi sõitev aururong. Teepeal ületab rong 40 silda. Strahanis saab proovida ise kulda sõeluda. Mart oleks vägagi tahtnud selle aururongiga sõitma minna, aga otsustasime siiski mitte, sest hind oli soolane (100 AUDi nägu) ja aega oleks see võtnud terve päeva. Seega sõitsime Tiidaga, sellise nimega auto meile üüriti, Strahanisse. Jalutasime Macquarie Harbouri kaldal, käisime suveniiride poes ja kohvikus kohvi-kooki söömas. Edasi viis tee Ocean Beachile, mis on oma 40 km pikk. Jalutasime rannal ja liivadüünidel. Teel randa sõitsime mööda põlendikust, must-pruun vaatepilt, toikad ja kuivanud võsa.
Edasi liikusime Zeehani nimelisse kaevanduslinna. Seal külastasime Pioneeride muuseumi endises Zeehani kaevurite koolis. Nägime tohutult palju erinevaid kivimeid, kaevurid õppisid ju kivitäksideks. Lisaks veel palju foto- ja tekstimaterjali. Näiteks see, kuidas eelmise sajandi algul kaevanduses suur tulekahjud olid. Muidugi oli seal Mardi rõõmuks palju vanu aururonge

5. päeva lõpetasime Montezuma Fallside juures. Montezuma juga on 104 meetri kõrgune ja selle vaatamiseks pidime jalutama läbi Tasmaania vihmametsa mööda vana trammiteed 4,8 km. Edasi-tagasi pea 10 km, kokku 3 tundi kõndimist. Matk sinna läbi väga kena looduse oli mõnus. Meil avanes veits ehmatav võimalus näha ühte kolmest Tasmaania mürkmaost.
Matka algul oli hoiatav silt, et ojadest ei maksa juua, kuna kaevandused lekitavad vette raskemetalle. Elu selles joas palju ei olnud.

6. päev
Hommikul sõitsime Põhja-Tasmaania rannikuäärsesse linna Burnie. Seal sõime mere ääres hommikust ning jätkasime oma teed mööda Bass Highway´d pingviinide vaatluskohani Devenport´i linna lähedal. Kuigi päevasest ajast tingituna väikseid pingviine näha ei olnud, siiski saime nende kohta uut infot ammutada ja nende urge liiva sees näha. Praegune aeg (jaanuar) peks olema selline, kus vanemad lähevad päevaks merele ja tulevad tagasi pimeduse saabudes. Pojad peaksid pesades olema.
Oli huvitav kiviranda näha (olime siiani näinud liiva- ja pankrandu). Soe merevesi oli väga mõnusalt värskendav.
Järgmine peatuspaik oli Westbury hekklabürint (maze). 3000st istikust Austraalia kõige suurem labürint istutati 1984. aastal. Meil võttis omajagu aega labürindi keskel olev platvorm üles leida, aga täpselt sama teed tagasi ei osanud minna. Maze teemajas kohtusime ühe isa ja pojaga, kes meiega samaaegselt labürindis olid. Nendel ei õnnestunudki platvormini jõuda. Tulid tagasi ja küsisid kaarti.

16. jaanuari viimane külastuspaik oli Meander Falls – kõige kõrgem juga Tasmaanias – 183 meetrit. Joani ja tagasi oli vaja matkata 7,5 km, kuid seekord ei olnud enam tegemist kerge rajaga. See tähendas umbes 4-7,5 tundi edasi-tagasi matka. Tuli minna, sest tegu ju ikkagi kõige kõrgemaga Tasmaanias!
Rada kulges üle orgude ja mägede, läbi metsa, jõe kaldal, kivilt-kivile hüpates, pehmemal pinnasel. Mäest üles minna oli kuumaga rakse… Aga kohale me jõudsime ja juga nägime. Müra kuulsime juba eemalt. Täitsime veepudelid ja nautisime vaadet.

7. päev
Hommik algas Deloraine karavanpargis. Esimest korda sadas vihma öösel.
Sõitsime mööda Keskmaa kiirteed Tasmaania kaguossa Tasmani poolsaarele Port Arthurisse. Vahepeal tegime peatuse ja ostsime tee äärest poiste käest kirsse, 6 AUDi kilo. Meil oli münte 5.55 ja seega saime kilose paki isegi odavamalt. Täna Sydneys poes käies nägin kirsse 19.99 kilohinnaga.
Käisime ka Dunalleys mõõna vaatamas. Paljas liiv ja mereelukad, vesi taamal kaugel, ilus vaatepilt. Rannas oli palju merekarpe.
Meie päeva sihtpunktiks oli Port Arthuris asuv vangla (eriti raskete kurjategijate parandusasutus, kõik vangid olid rohkem kui ühe kuriteo sooritanud).
Sõitsime katamaraaniga Port Arturi lahes, vaatasime eemalt Surnute saart, kuhu on maetud u 1100 kinnipeetut ja paarsada vaba hinge.
Ööbisime kenas kohas – Cherry Park Estate. Hoov oli kenasti haljastatud, tagahoovis olid kanad, paabukana, paabulind ja hobune. Soovitame kõigil minna Vicki ja Michael Robertsi juurde ööbima.

8. päev
Poole üheteistkümnest hommikul lõppes meie Tiida laenutus. Läbisime 1107 km ja kulutasime mägedes sõidu ja kiirteede peal 74 liitrit kütet.
Järgnesid kaks päeva Tasmaania pealinnas Hobartis. Võtsime hostlis koha ja puhkasime. Seejärel läksime Hobarti linnatänavatele jalutama. Käisime sadamas, selles samas, kuhu saabusid regati Sydney-Hobart jahid.
Leidsime endale järgmiseks päevaks tegevuse. Maksime Windward Bound´iga veele minemise eest raha ära ja olime kindlad reisilised pardal.

9. päev
Purjetasime kella ühest neljani õppelaevaga Windward Bound Derwenti jõesuus. Saime otsi katsuda, kohvi-teed juua, puuvilju süüa ja juustu näksida. Ilm oleks võinud olla sama hea kui eelmisel päeval. Tekkis suur igatsus mõnest palju pikemast purjekruiisist osa võtta.

10. päev
Koju minemise päev. Saabusime Sydneysse. Läksime juba õhtul peale viite magama. Puhkasime paljudest muljetest. Laadisime arvutisse rohkem kui 300 pilti.

Puhkust on jäänud veel nädalavahetuse jagu. Tasmaania jättis võrratu mulje. Aga eks edaspidi.

Jõulude puhul saime 4 päeva puhata. Juba reedel oli töö juures teine tunne, sest läksime tüdrukutega koos välja lõunapraadi sööma ja peale lõunat hakkasid inimesed toast-tuppa kõndima ja puhkusekallisid jagama. Nii mitmedki läksid paariks nädalaks (või pikemaks või lühemaks ajaks) suvepuhkusele. Paljudes firmades said töölised pühade-eelsel päeval varem töölt koju, kuid meie firmas - nagu ikka - tuli päev täispikkuses lõpuni viia.
Laupäeva varahommikul, juba poole kuuest, asusime jõule tähistama. Selleks kogunes meie maja ette osa meie tiimist (kui Helle-Mai väljendeid kasutada) ja alustasime teekodna Sydneyst mõned sajad kilomeetrid põhja poole linnakesse nimega Forster. Põhja poole, ekvaatori poole sõitsime sellepärast, et Sydneys on viimasel ajal veidi jahedam olnud ja vihma sadanud. Ilmateade ei lubanud ilma paranemist. Muideks, minu töökaaslased väitsid, et Sydneys pole jõulude ajal viimased 20 aastat vihma sadanud.
Jõudnud Forsterisse kohale, leidsime sealt eest ülejäänud seltskonna, kes juba reede õhtul Sydneyst minema olid kimanud. Laupäeva õhtuks jõudis kohale viimane ekipaaþ. Niisiis kokku 14 inimest ja neli masinat. Kui olime karavanpargis oma tavaari maha laadinud, läksime randa. Maandusime hingematvalt ilusas ookeaniäärses rannas, kus kaugelt paistsid mäed ja lähemalt suured lained. Mart oli ülirõõmus, vibutas käsi taeva poole ja tegelikult ka - hüüdis hurrraaa!! Kõhulauad olid meil kaasas, nii et ei muud kui surfama. Tegelikult said kõik, kes tahtsid, meie laudu proovida ja tundub, et vähemalt ühe inimese saime surfipisikuga nakatada.
Õhtul tegime karavanpargis süüa, maitsesime õlut-veini ja ajasime juttu.
Selles karavanpargis oli ainult üks bassein ja mullivanni ei olnudki (Hunter Valley omas oli 2 basseini ja mullivann). Aga selle eest oli vähemalt kaks välikööki ja üks väga korraliku varustusega köökmaja. Isegi telekas oli seal olemas!
Pimeduse saabudes põletasime säraküünlaid ja uurisime lambivalguse peale kohale lennanud putukaid.
Hommikul 10ks pidime olema karvanpargist lahkunud. Meil oli plaan juba valmis - liikusime edasi järve äärde ja laenutasime mootorpaadi. Forster on selline koht, kus ühel pool on ookean ja teisel pool järv. Niisiis sõitsime paadiga järves olevatele saartele, päevitasime ja uurisime kohalikku loodust. Mart kohtus huvitava ämblikuga, päris suurega (ise must, aga jalgade otsad kollased) ja minu päevituslinale tuli krabi. Ja siis veel muidugi laheda kujuga käbid. Ja veel lahedamad pelikanid.
Madis söötis kalasöödaga (krevettidega) pelikane. See andis meile hea võimaluse vaadelda, kuidas pelikani suu avaneb. Terve seltskond jälgis põnevil, kuidas Madis pelikani söötis. Nimelt oli Madis eelnevalt kala püüdnud, kuid ei näkanud. Seetõttu pelikan süüa saigi.
Paadiga järve peal tiirutades nägime järves ujuvaid delfiine. Kuna me ei osanud oodatagi, et võiks delfiine kohata, siis see tõi meie seltskonda palju elevust.
4 tundi järvel ja saartel olid piisavalt väsitavad. Tunduski õige aeg tagasisõiduks.

Esmaspäevaks ei olnud meil mingeid plaane, kuid tühja koha täitis Urmase (Mardi kolleeg paadinduse ajast) ja Anneli kutse jõulusöögile. Ahvatlevast pakkumisest haarasime kohe kinni. Aga muidugi üks aga. Nimelt tahtsime kaasa osta jõulutähte, kuid selgus, et enamus poode on 25. detsembril kinni. Ka suured toidupoeketid olid pühade puhul suletud. Õnneks leidsime väikse poekese, kust paari lille seast valisime kollakate õitega begoonia. Kaasa võtsime veel Hunter Valleyst ostetud punase veini.
Valmis oli traditsiooniline jõulupraad: verivorst peekoni ja pohlamoosiga, hapukapsad, kana ja salat. Magustoiduks proovisime Urmase küpsetatud kohupiimakooki, litšisid ja magusaid magusaid mureleid.

Täna käisime purjeregatti vaatamas. Selle magusa pala jätan Mardile kirjeldada.
Peale purjekaid suundusime Eesti Majja Külmast Võetud kontserdile. Esinesid Meie Mehes tuntust kogunud Margus Mõttus ja Merike Mõksi-Susi. Jõudsime Mardiga sinna umbes kolmveerandtunnise hilinemisega, kuna tagasi kesklinna purjekaid vaatamast tahtsid ju kõik inimesed umbes samal ajal. Buss sõitis väääga aeglaselt.
Kontsert (ka kuulutusel oli kontsert), oli juba täies hoos. Sydney vanema põlvkonna eestlased istusid toolidel nagu teatrietendusel. Väga korralikult kuulasid lauljaid olenemata sellest, et viimased püüdsid kõigest väest, et inimesed elavneksid, kaasa liiguksid ja laulaksid. Repertuaaris ei olnud ühtegi Meie Mehe laulu. Kõik tavalised laulud, kuuldud sünnipäevadel-suguvõsakokkutulekutel. Mina Mardiga laulsin kaasa ja sellele tuli lavalt kohe positiivne vastukaja... et noorema põlvkonna inimesed teadsid sõnu...
Mardil tuli kohe tahtmine minna tantsu kraapima, kuid mina oma tagasihoidlikkusega pidurdasin teda. Mul oli tunne, et see on kuulamise kontsert. Kuidas meie nüüd - üksi - peamiselt Sydney vanemate eestlaste seltskonnas - tantsima läheme. Aga kui kirikuõpetaja naine ütles, et enne juba lavalt paluti tantsule, siis andsin järgi ja läksin Mardiga tantsima. Korralikud kontserdikuulajad olid esialgu kontserdisse nii süübinud, et ei pannud meid tähelegi. Alles peale seda, kui Merike Mõksi-Susi ütles, et te ei pane tähelegi, et tants käib! Alles siis pöörasid nad pead. Tuleb tunnistada, et mitu tantsu tuli meil üksi teiste ees tantsida, alles siis liitusid meiega mõned paarid. Ja lavalt kostus tänusõnu. Ilmselge, et nad ei olnud harjunud üksi esinema, publik kaasa ei laula ja tantsu ei löö.
Lisaks Sydneyle oli neil esinemine ka Melbournis ja Austraalia Eesti külas Thilmeres.
Peab tunnistama, et kuigi meil oli plaanis, siis mitme ürituse kokku langemisel jäi meil käimata Sydeys Läti kirikus Eesti jõuluteenistusel ja Thilmeres Eesti kiriku jumalateenistusel.
Kokkuvõtteks olid toredad jõulud hoolimata sellest, et kodust nii kaugel. Koduste peale mõtleisme palju. Abiks oli seegi, et pühapäeval õhtul kodustega pikad jutud maha sai peetud.

Annika soovil ja lugejate rõõmuks kirjeldan mõne sõnaga, kuidas tundus meie väljasõit Hunter Valleysse.
Vaatasin järgi, mida entsüklopeedia HV kohta ütleb. Ennemuiste oli piirkond kuulus hoopis söe poolest. Veini abil hakati turiste kohale meelitama alles viimase kolmekümne aasta jooksul, pärast söekaevandamise ebapopulaarseks muutumist.
Vein meelitab turiste nagu mesi kärbseid, põhiliselt sellepärast, et sisaldab alkoholi. Oli meiegi seltskonnas neid, kes mõnevõrra liialdasid. Nimesid ma ei nimeta.
On lausa uskumatu millise tihedusega Cessnocki ümber veinikeldreid (keldrite asemel on tegelikult tavalised plekist laohooned) on. Ma arvan, et kõigi tootjate veinide maitsmiseks kuluks oma paar nädalat. Samas nad teevad seal kõik enam vähem sama sortimenti. Ikka semijoon ja kabernee, sihuke hele suht kuiv eelmise aasta vein. Noored olid need sellepärast, et iga veinisäilitamise aasta eest tuleb riigile maksu maksta. Austraalias on vanad veinid kallid. Minu lemmikuks osutusid magusamad dessertveinid, tehtud Tramineri viinamarjadest. Meenutasid põltsamaa Tõmmut. Väga mõnusad niisama joomiseks.
Veinimaitsmine käib lihtsalt. Lähed letti ja muudkui aga valatakse välja. Klaasid on muidugi väikesed. Ülejäägi sokutad pisikesse ämbrisse.
Ööbisime karavanpargis telgi sees. Lisaks murule oli seal kaks basseini, mullivann ja kohaliku jõuluhullu üledekoreeritud kämping. See nägi välja nagu suur lõke oleks peaaegu lõpuni põlenud, hõõguv tukikuhi ja nende vahel motoriseeritud jõuluvanatopised ning laulvad hirved magusasti grillimas.
Tagasiteel külastasime söesadam Newcastlit. Jalutasime rannal ja muulidel. Tuul tuiskas liiva üpris valusasti. Inimtühju Liivarandu oli seal nii kaugele nagu silm nägi.
Kuna tagasiteel ähvardas pistrik kütuse enne neelata, kui Sydneysse jõuame, keerasime kiirteelt maha ja sõitsime natuke vana Pacific Highwayd mööda. Päris lahe kiirakääruline tee oli. Tekitas rännukihku.