Kui me viimati Uue-Antslast Tartu sõitsime, siis oli tee peal päris palju leevikesi. Parves. Väga ilusate punaste kõhualustega. Kirkad ja säravad. Nad autodest väga ei hoolinud, sest lendu tõusid alles viimasel hetkel. Niisiis hukkus kahest linnuparvest vastu meie autot kaks lindu. Ei tea, mitu neist oma elu ära andis eelnevate ja tulevate autode klaasidesse.
Eile tööle jalutades märkasin Riia maanteel jällegi surnud lindu. Muidu polekski aru saanud, et see lind on, kui üks tiib poleks olnud välja sirutatud. Ülejäänud osa oli tee peale väga siledaks sõidetud.
Ilm vaheldub kiiresti - üks päev on + kraadid, kohe järgmine päev -15. Linnud on vist masenduses, sooritavad enesetappe.

Just praegu on võimalik meie maja kõrval kontrollida, kas vastab tõele üldteada rahvatarkus, et loomaomanikud sarnanevad oma lemmikuga. Rõdult on näha, kuidas loomasõprade hordid jalutavad üheskoos oma neljajalgseid sõpru. Raadios kutsus korraldaja jalutama kõiki loomi ponidest tarantliteni peaasi, et nad rihma otsas on. Ilmselt selle rihma pärast on väljas põhiliselt koerad. Kasse polnud näha, ponisid ka mitte.
Tahan ka koera!

Täna käisime Perthi loomaaias. Kokku jalutasime üle nelja tunni seal ringi. Endalgi oli põnev, vähe sellest, et Mait sai kängurusid jm loomi-linde lähedalt pildistada. Kängude karja juba nägime põllul väljasõidul lõuna poole.
Väga äge oli loomaaias üks elevant, kes trikke tegi. Võttis londi vett täis (selleks vajutas londiga nupule ja vesi hakkas voolama), keeras end meie poole küljega ja purskas vee välja, nii mõlemas suunas. Siis oskas ta ainult tagajalgadel seista, tagajalad õhku tõsta ja esimestel olla, londile toetuda, suurt kummi püsti-pikali ajada jne. Perthi loomaaia kaelkirjak oli just pisitütre sünnitanud, kuigi beebit me ei näinud, oli ema olemas.
Ilm on kuumaks läinud, vahepeal oli soe, nüüd jälle kuum. Päike kütab täiega! Linnukari "laulab" endiselt meile õhtuti ja hommikuti akna taga.

Täna oli jälle Melbourne Karika päev. Eelmisel aastal tähistasin seda suuremalt, meeldetuletus siin.
Sel aastal hobustele ei panustanud ja ühist söömist ei toimunud ka. Mõned kontori inimesed minu praeguses töökohas midagi organiseerisid, aga seal on rohkem nii, et iga ruum omaette. Mina olen hetkel üheskoos hobuste võidusõidu vastastega.
Siiski läksin kella kaheks registratuuri juurde sõitu vaatama. Kiire finaal nagu ikka. Efficient tegi efektiivse sõidu ja oligi kõik.
Tegelikult oli Melbourne Karika toimumine pikka aega küsimärgi all, kuna Austraalias levis hobuste haigus. Loomade transportimine Queenslandis on siiani keelatud.

No igatahes said naised end kenasti kleitidesse sättida, kübarad pähe panna ja olla üks rohkem kui 100 000 pealtvaatajast areenil.

Meie käisime selle aasta aprillis Cobaris hobuste võiduajamisel. Täitsa vahva oli vaadata.

Süües pühapäevahommikust meie armsas sisehoovis märkasin tagumises aianurgas päris suurt ämblikuvõrku, umbes 1m x 1m. Samas nägin kohe ka perenaist ennast. Päris suur...

Eelmise nädalavahetuse veetsime Coffs Harbouris. Asub see umbes poolel teel Sydney ja Brisbane vahel.

View Larger Map
Põhjus sinna sõitmiseks oli iseenesest mõistagi näha Annelit ja Urmast, sest ka nemad veetsid eelmise nädalavahetuse just seal. Natuke tähistasime meie sünnipäevi ka.
Mardiga alustasime sõitu reede õhtul natuke peale viite. Teekond oli üpris põnev, sest Brisbanest väljasaamine võttis tükk aega, seejärel tabas meid paduvihm. Kohe nii tugev padukas, et kui kojamehed töötasid maksimumkiirusel, siis ikka midagi ei näinud. Austraalias läheb vara pimedaks, see ka ei andnud sõidutingimustele eriti juurde. Sõitsime kolmekümnega. Paljud tõmbasid lihtsalt ohutuledega tee äärde, targemad sõitsid tunnelini ja peatusid kuivas. Takso see-eest sõitis meist täitsa kiiresti mööda ja kadus meie vaateväljast. Kui vihm üle jäi tabas meid mõne aja pärast järgmine nn aeglustus. Reka oli avariisse sattunud ja seetõttu oli üks sõidusuund kinni. Natuke pidime ootama ja saimegi oma teekonda enam-vähem rahulikult jätkata. Enne kohale jõudmist tõusis udu, aga sõita oli täitsa ok.
Panime oma uue telgi kuuvalgel ookeani äärde Emerald rannale üles ja alles hommikul saime tõeliselt fantastilist vaadet nautida. Olime pimedas valinud suurepärase koha.

Coffs Harbouris võtsime perekond Ira peale ja läksime Big Banana (Suur Banaan) juurde.
(Wiki foto)
Big Pineapples (Suur Ananass) oleme juba käinud. Siin on üldse paju "suuri asju", näiteks sõitsime ka Suurest Krevetist mööda. Tavaliselt on seal vastavat ala tutvustav muuseum, kinosaalike (3D) vm tutvustav tuur ja kindlasti ka pood, kus saab osta vastava embleemiga tasse, karvaseid ja plastmassist loomi, rätikuid, kujusid, vaipu, külmkapimagneteid jne.
Igatahes meie nägime kahte filmi banaanindusest ja hiljem viidi meid banaaniistandusse. Banaani õie -ja beebibanaanide nägemine oli väga vahva. Lõpuks saime selle istanduse banaani maitsta ka.
Edasi kulges meie päev shopates ja rannas tegutsedes. Mardil õnnestus surfates delfiini näha. Ega ta muidugi vees olles 100% kindel olnud, et see delfiin on. Pigem ikka hai. Väike vahejuhtum viis ta surfiisu selleks päevaks. Lained olid väga head ja sõita sai kõvasti.
Õhtul panime Anneliga kleidid selga ja läksime poistega välja. Tee peal nägime päris korralikku sisalikku, kellel oli auto soolikad välja ajanud. Rõve.
Järgmisel päeval Muttonbird saarel nägime kahte elus sisalikku. Sinise keelega. Bluetongue.
Muttonbird saarel avanes meil fantastiline vaade vaaladele. Oleme ennegi küürslegvaalasid ookeani peal lustimas näinud, kuid seekord olid nad kaldale suhteliselt lähedal. Lummavad vaated. Me lihtsalt vahtisime oma tund aega, kuidas nad veest välja hüppasid. Binokkel tegi elamuse veelgi paremaks.

Siis käisime veel veinifestivalil, mis polnud küll suurem asi, kuid see-eest oli laval päris hea koosseis. Mulle meeldis väga.
Siis käsime veel rannas ja jalutasime muulil.Tagasisõit polnud jälle suurem asi. Sadas pea kogu tee piiskade tihenedes ja harvenedes ja tihenedes. Lõpuks ikka jõudsime koju. Õnneks Tiiu ja Marget lõbustasid meid oma kõnega sellel pikal sõidul.

Ongi kõik tegevused üles loetud, mis me Coffs Harbouris nägime ja tegime. Ilus paik nädalavahetuse veetmiseks. Mulle meeldis väga.
Ja veel - saime ju kingitusi ka. Kaks väga head Austraalia raamatut ja ühe neljast ringist koosneva nn sõrmuse, mida me siiani pole osanud õigesti kokku panna. Aga me jätkame õhtuse näputegevusega ja küll see mõistatus saab ükskord lahendatud.

Meil käis esmaspäeva öösel köögis külaline. Opossum. Sisenes akna kaudu. Köögi akna all on hea lähtepunkt - pesumasin, nüüd hoiame öösiti akent kinni. Miks? Sest ta sõi meie Danish kooki ja arbuusi, Saimpsi ja Aliisi banaani ja saia ning lükkas ühe kausi kapi pealt maha. Muidugi läks see katki.

Teisipäev oli filmipäev. Mina isiklikult vaatasin ära kogunisti 3 filmi. Esimese vaatasin kodus DVD pealt koos Aliisiga - Notes on a Scandal. Teise ja kolmanda koos Mardi, Ingmari ja Mõmmiga SouthBank kinos. Ehk siis Death at a Funeral ja Michael Clayton. Foorumcinemas.ee-st leidsin, et Michael Clayton esiliniastub Eestis alles 25. jaanuar 2008, Death at the Funeral - seda ei leidnud sealt üldse. Ühe Skandali Märkmed linastus juba märtsis.

Täna leidsin postkastist esimesed 4 sünnipäevakaarti ja eile saime paki. Tänud!

Ülevaade Bundabergist. On esmaspäeva õhtu, 30. aprill. Volbriõhtu. Ja meie tuld ei tee ja mööda korpe ka ringi ei uita nagu eelnevatel aastatel ikka tehtud on. Seega tuleb lihtsalt mõtetes Tartut mööda uidata ja meeli rõõmustavaid hetki silme ette manada. Homme vaba päeva ka ei oleks, kui meil töö oleks. Tegelikult on pea 10 kuu jooksul, mil me Austraalias oleme olnud, juba 2 töölistele pühendatud püha olnud. Ja siin on sügis, mitte kevad.
Meie teeme täna õhtul hoopiski ahjukana kartulite ja porganditega.
Elame Bundabergis Burnett jõe kaldal armsas sini-valges majas. Isekeskis kutsume oma majakest vanaema majaks. Peamiselt sellepärast, et maja on puust ja lõhn on vanaema oma. Mina oma madala lõhnatundlikkusega seda öelda ei saa, aga Mart ja Gea alguses tundsid seda lõhna. Nüüdseks on lõhn oma ja vanaema lõhna koju tulles ei tunne.
Aadress ka: 3/6e Quay Street, Bundaberg, 4670, Australia.
Eile pühapäeva puhul tegime šokolaadimuffineid ja pannkooke.
Tööle plaanime hakata lähimas tulevikus. Reedene intervjuu õnnestus kenasti ja meid oleks juba täna vaja olnud, kui ka siin põud ei oleks. Hakkame pakkima (peamiselt) mandariine, aga ka apelsine, sidruneid ja laime. Istanduses on ca 50 000 viljapuud. Nüüd ootame vihma, et viljad valmiksid. Tegelikult lastakse kastmisvesi ka puude vahele ja küll need mandakad ükskord valmis ka saavad! Pühapäeva hommikul sadas natuke, hiljem oli jälle päike väljas. Sooja on päeval 25-30 kraadi.
Veel leidsime Bundabergist Pille. Ta elab samal tänaval mis meiegi, backbackerite hostlis ja töötab avokaadode pakkijana Simpsoni farmis.


Laupäeval kaesime rodeot. Kerstid käisid Kyabramis kauboisid vaatamas, meie sõitsime Agnes Watersisse (ca 130 km Bundabergist põhja poole). Cobaris käisime hobuste võiduajamist vaatamas (siis, kui neli päeva autole uut radikat ootasime). Kihlveos ei osalenud ja raha maha ei mänginud. Karavanpargi pidaja läks 100 taalaga ja tagasi tuli 300 taalaga.
Rodeo oli isegi ägedam kui dšokide jälgimine ja uhkete kleitide ning kübaratega pealtvaatajate uudistamine. Olid erinevad võistlusalad professionaalsetele meestele ja naistele. Mõlemad viskasid lassot. Aja peale muidugi. Naistel piisas hobuse seljast köie jooksva vasika kaela heitmisest (selleks kulus kõige kiiremal 2,9 sekundit), mehed pidid veel hobuse seljast maha hüppama, vasika selili keerama ja jalad köiega kinni siduma. Kiiremad said 10 sekundiga hakkama.
Huvitavam oli jälgida, kuidas (ainult) mehed perutavate hobuste ja härgade, pullide seljas püüdsid püsida. Kuna nad hoidsid loomast kinni ainult ühe käega ja teist kätt hoidsid üldjuhul 90 kraadi enda kõrval, siis oli väga kena vaadata, kuidas nõtked mehed vägagi graatsiliselt ennast liigutasid.
Pullid olid hobustest mõistagi karmimad. Oli lehmapoisse, kes kohe seljast kukkusid, aga oli ka mehi kes lõpuni vastu pidasid. Perutavate hobuste seljast kukkumisi oli vähem. Muideks hindamine oli nagu vanasti iluuisutamises. Subjektiivselt kohtunikega.
Perutavad hobused ei jätnud pealtvaatajaidki närvikõdita. Paaril korral suures hoos ja vihas tagajalgu taeva poole tõugeldes jooksid nad peaga vastu piirdeaeda. Hetkega olid nii lapsed kui ka täiskasvanud aia tagant kadunud, et siis uuesti tagasi tulla ja uuesti plehku panna, kui uus perutaja suures hoos aeda tähele ei pannud.
Kasvatati ka kauboide järelpõlve. Pisikesed tüdrukud ja poisid tõuklevate vasikate seljas just ülearu kaua ei püsinud. Pisem katsetaja oli kõigest paari aastane. Tema abilised hoidsid vasikat kinni – üks peast ja teine sabast – et liialt ei perutaks.
Meestele oli veel selline ala nagu lenksumaadlus, mis nägi selline välja, et kahe hobuse vahel jooksis noor pull, ühe hobuse seljast hüppas kauboi maha, haaras pullil sarvist ja pidi ta selja peale murdma.
Peale võistlust oli pidu. Ei olnudki kantribänd, vaid hoopiski rockbänd, kes rahvast püüdis elavana hoida.
Tegime fotokaga paar lühifilmi ka, tulid päris ägedad välja. Vahva meenutada igatahes.