Ülevaade Bundabergist. On esmaspäeva õhtu, 30. aprill. Volbriõhtu. Ja meie tuld ei tee ja mööda korpe ka ringi ei uita nagu eelnevatel aastatel ikka tehtud on. Seega tuleb lihtsalt mõtetes Tartut mööda uidata ja meeli rõõmustavaid hetki silme ette manada. Homme vaba päeva ka ei oleks, kui meil töö oleks. Tegelikult on pea 10 kuu jooksul, mil me Austraalias oleme olnud, juba 2 töölistele pühendatud püha olnud. Ja siin on sügis, mitte kevad.
Meie teeme täna õhtul hoopiski ahjukana kartulite ja porganditega.
Elame Bundabergis Burnett jõe kaldal armsas sini-valges majas. Isekeskis kutsume oma majakest vanaema majaks. Peamiselt sellepärast, et maja on puust ja lõhn on vanaema oma. Mina oma madala lõhnatundlikkusega seda öelda ei saa, aga Mart ja Gea alguses tundsid seda lõhna. Nüüdseks on lõhn oma ja vanaema lõhna koju tulles ei tunne.
Aadress ka: 3/6e Quay Street, Bundaberg, 4670, Australia.
Eile pühapäeva puhul tegime šokolaadimuffineid ja pannkooke.
Tööle plaanime hakata lähimas tulevikus. Reedene intervjuu õnnestus kenasti ja meid oleks juba täna vaja olnud, kui ka siin põud ei oleks. Hakkame pakkima (peamiselt) mandariine, aga ka apelsine, sidruneid ja laime. Istanduses on ca 50 000 viljapuud. Nüüd ootame vihma, et viljad valmiksid. Tegelikult lastakse kastmisvesi ka puude vahele ja küll need mandakad ükskord valmis ka saavad! Pühapäeva hommikul sadas natuke, hiljem oli jälle päike väljas. Sooja on päeval 25-30 kraadi.
Veel leidsime Bundabergist Pille. Ta elab samal tänaval mis meiegi, backbackerite hostlis ja töötab avokaadode pakkijana Simpsoni farmis.


Laupäeval kaesime rodeot. Kerstid käisid Kyabramis kauboisid vaatamas, meie sõitsime Agnes Watersisse (ca 130 km Bundabergist põhja poole). Cobaris käisime hobuste võiduajamist vaatamas (siis, kui neli päeva autole uut radikat ootasime). Kihlveos ei osalenud ja raha maha ei mänginud. Karavanpargi pidaja läks 100 taalaga ja tagasi tuli 300 taalaga.
Rodeo oli isegi ägedam kui dšokide jälgimine ja uhkete kleitide ning kübaratega pealtvaatajate uudistamine. Olid erinevad võistlusalad professionaalsetele meestele ja naistele. Mõlemad viskasid lassot. Aja peale muidugi. Naistel piisas hobuse seljast köie jooksva vasika kaela heitmisest (selleks kulus kõige kiiremal 2,9 sekundit), mehed pidid veel hobuse seljast maha hüppama, vasika selili keerama ja jalad köiega kinni siduma. Kiiremad said 10 sekundiga hakkama.
Huvitavam oli jälgida, kuidas (ainult) mehed perutavate hobuste ja härgade, pullide seljas püüdsid püsida. Kuna nad hoidsid loomast kinni ainult ühe käega ja teist kätt hoidsid üldjuhul 90 kraadi enda kõrval, siis oli väga kena vaadata, kuidas nõtked mehed vägagi graatsiliselt ennast liigutasid.
Pullid olid hobustest mõistagi karmimad. Oli lehmapoisse, kes kohe seljast kukkusid, aga oli ka mehi kes lõpuni vastu pidasid. Perutavate hobuste seljast kukkumisi oli vähem. Muideks hindamine oli nagu vanasti iluuisutamises. Subjektiivselt kohtunikega.
Perutavad hobused ei jätnud pealtvaatajaidki närvikõdita. Paaril korral suures hoos ja vihas tagajalgu taeva poole tõugeldes jooksid nad peaga vastu piirdeaeda. Hetkega olid nii lapsed kui ka täiskasvanud aia tagant kadunud, et siis uuesti tagasi tulla ja uuesti plehku panna, kui uus perutaja suures hoos aeda tähele ei pannud.
Kasvatati ka kauboide järelpõlve. Pisikesed tüdrukud ja poisid tõuklevate vasikate seljas just ülearu kaua ei püsinud. Pisem katsetaja oli kõigest paari aastane. Tema abilised hoidsid vasikat kinni – üks peast ja teine sabast – et liialt ei perutaks.
Meestele oli veel selline ala nagu lenksumaadlus, mis nägi selline välja, et kahe hobuse vahel jooksis noor pull, ühe hobuse seljast hüppas kauboi maha, haaras pullil sarvist ja pidi ta selja peale murdma.
Peale võistlust oli pidu. Ei olnudki kantribänd, vaid hoopiski rockbänd, kes rahvast püüdis elavana hoida.
Tegime fotokaga paar lühifilmi ka, tulid päris ägedad välja. Vahva meenutada igatahes.