Talve aeg on ilus aeg, aga ka külmetuste ja haiguste aeg. Viimased pidavat ikka inimesi pidi käima, mitte kivisid ja kändusid mööda.
Meie kolisime Narva mnt-lt ära Riiamäele. Kuigi Narva mnt-l oli meil ahjuküttega korter, mida saime kütta nii palju kui ise tahtsime, siis sellest polnud suurt abi. Kui temperatuur õues langes alla 5 kraadi, siis meie kodu enam sooja üldse ei pidanud. Seega pidasime vajalikuks uue kodu otsida. Niisiis alates 1.detsembrist oleme KÜ Riianõlva elanikud.
Täna käisin uude kodusse mõnd vajalikku vidinat otsimas. Linna kaubanduskeskustes on hullumaja! Eedeni juurde oli võimatu parkimiskohta leida, sõitsin paar tiiru ümber keskuse ja parkimiskohtade ning lõpuks panin auto ühte varjulisse nurgatagusesse sissepääsust päris kaugele. Lõunakeskuse juures ei olnud olukord parem, kuid seal õnnestus mul parkida just lahkunud auto asemele. Nii mõneski poes olid pikad kassajärjekorrad. Jõulud on ikka uhke aeg!
Ja siis veel käisin täna elu esimest korda pediküüris. Olin katsejänes ühele tuttavale, kes homme teeb pediküüri eksami. Peab tunnistama, et täitsa mõnus oli! Ja kiita sain ka, et mul on nii pehmed jalad nagu beebil :)

Nonii.
Nüüdseks elamegi ja töötame Tartus. Aeg on läinud linnulennul. Kuigi oleme Eestis tagasi vaid pisut üle kuu, siiski on tunne, et juba mitu kuud.

Meie korteri ümbruskonnas toimub igal nädalavahetusel ilutulestik või mitu ilutulestikku. Täna oli näiteks kaks ilutulestikku. Mõlemad pikemad kui 10 minutit.
Ilutulestikusõbrad, kolige Lõuna-Perthi!

Häid jõule teile kõigile, kallid lugejad!

Meie jõulud tõotavad tulla vägagi kuumad. Ilmajaam lubab homseks kuni 40, ülehomseks lausa 43 kraadi sooja. Juba eile õhtul oli kuum. Päike loojus, aga õhk oli kuum. Ikka väga kuum. Oli sama tunne nagu Austraalia keskel kõrbes olles. Kuigi on pime ja päike ei paista, siiski tunned, et nahal on niiiii soe.

Oleme oma uude kodusse kenasti sisse seadnud. Asi, mille ostma pidime, oli voodi. Käisime reedel IKEAs ja ostsime siis selle. Oleks saanud Gumtree.com.au-st kasutatud ka hankida, aga tol hetkel meile parajat ei olnud pakkuda. Korterinaaber Jeff ostis endale sealt väga korraliku voodi. Plaanime ära minnes oma oma seal maha müüa.
Igatahes panime vedrumadratsi pisikese Mitsu katusele, kokkupakitud voodiraam mahtus autosse sisse. Esialgu oli meil ainult üks köis, millega madratsit kinnitada. Sõitsime esimese autopoeni ja ostsime köit juurde. Väga kiiresti ei saanud sõita, kuna madrats tahtis tuult alla võtta. Hoidsime kokku vähemalt 45 taala kojuveoteenuse pealt!
Ja siis kohe järgmise päeva hommikul peaaegu meie enda tänavas oli keegi oma madratsist loobunud ja koos pisikeste sahtlitega kappide ja sohvaga tänava äärde vedanud. Aga madrats peaaegu sama hea, kui IKEAst saadu. Ei vedanud...

Nüüd natuke kadedaks tegemise juttu ka. Uus kodu asub üllatavalt kenas kohas. Ega me enne täielikku selgust saanudki, kui heas kohas me elame, kui eile väikse jalutuskäigu ette võtsime. Meie kodu asub majadegrupis, 7. plokis (kokku 7 plokki, kahe -ja kolme korruselised, kõik tänavanumbriga 6 - kuigi igaühel võiks ju oma number olla...).
Otse maja taga jõe ääres on suur park, mis kulgeb päris pikalt mööda jõe kallast. Üle jõe on suurepärane vaade kesklinnale, pilvelõhkujatele.
Meie magamistoast avaneb vaade jõele, rõdu pealt veel avaram vaade jõele ja kesklinnale. Eile õhtul näiteks nautisime rõdult varast ilutulestikku. Uue aasta ja Austraalia päeva ilutulestik on kindlasti meie rõdult jälgitav.

Peale voodi oli korter kenasti sisustatud. Kogu köögimööbel, sh nõudepesumasin, mida me ilmselt ei hakkagi kasutama, kuna need paar nõud, mille me määrime, suudame käsitsi puhtaks nühkida. Aga otsustasime, et vähemalt ühe korra proovime! Siis veel pesumasin, millel on kuivati ka. Viimane jääb ilmselt kasutamata, kuna oleme eelistanud pesu õue kuivama viia.

Korterinaaber Jeff on pärit Ameerikast. Ta on Austraalias elanud juba pea 2 aastat. Töötab kesklinnas insenerina, ventilatsiooni ja kliimaseadmete alal. Tundub täitsa lahe säga olevat. Hea huumorimeelega, lõbus ja sõbralik. Täna hommikul sõitis koos töökaaslastega kaheks nädalaks puhkama. Adelaide. Nii, et kogu korter on meie päralt!

Eheee. Meil oli ilmselt piisavalt tagavara raha, et meile L.J Hookerist korter, õigemini üks tuba, üüriti. Et siis jõuluks koju!

Aadress ka:
116/6 Manning Tce
South Perth
WA 6151
Australia

Oleme n2dala jagu Perthis olnud. Linn on v2ga kena. Puhas, korralik ja armas. Muidugi j6ulukaunistustes.
Teen selle sissekande too juurest, raiskan kalli puurimisfirma netiaega. Tulin neile enne j6ule kontorisse appi, aga kuna tood on tegelikult v2he teha ja nad ylehindasid, et ikka v2ga palju teha, siis on mul vaba aega ka. Eile passisin 1,5h. Ootasin, et saaks toole hakata. T2na on ka juba ylesanded t2idetud. Aga kedagi eriti ei huvitagi, kui palju ma yldse teen.

Oleme pysivat elamispinda otsinud. See tegevus v6tab siin v2ga palju energiat ja aega. Tingimused on veel karmimad, kui eelmistes kohtades, kus oleme elamispinda yyrinud. Palju p6hjendatakse sellega, et on detsember. N2iteks, kui tahad yyrida korterit detsembris, pead j22ma v2hemalt 8 kuuks (tavalise 6 kuu asemel). V2lja kolides tuleb kinnisvarabyroo poolt aktsepteeritud firmast tellida vaibapuhastus ja lisaks akende ja kaardinate pesu (seda kyll igal ajal yyrides).
Seega lihtsam on korterit jagada? Aga ka jagades tuleb kinnisvarabyroosse minna ja bond maksta. Lisaks tehakse taustauuring, et sa kuskil v6lgu pole j22nud. Pead olema piisavalt maksej6uline. Parem oleks ette n2idata 12 kuu pikkune sama! tookoht ja palgat6endid....
Nii, et t2na just viisime L6una-Perthi asukohaga jagatava korteri aplikatsiooni viimased paberid (ehk siis pangav2ljav6te, palju meil raha on, kas ikka jaksame yyri maksta) kinnisvarabyroosse ja eks siis n2is, kas meile antakse reedest yks tuba kahetoalises korteris v6i mitte.

Seni oleme karvananpargis, Big4! Eile just kohtasin pensionile l2inud t2di, kes oli r66mus kuuldes, et oleme Eestist. Temal oli 40 aastat tagasi eestlasest ylemus. Veel temast - nad on oma mehega mooda Austraaliat r2nnanud juba 1,5 aastat ja plaanivad veel 1,5 aastat reisida. Myysid maja maha ja ostsid karavani. Pidid ikka palju pappi saama kyllllll.

Ise kirjutasime valmis m6ned tekstid, m2lestused meie reisist. Aga pole veel oma l2pakaga netti saanud, et neid yles panna. Ja siis tuleb veel teine osa pilte ka.

Lugejatele kena j6uluaega!

Süües pühapäevahommikust meie armsas sisehoovis märkasin tagumises aianurgas päris suurt ämblikuvõrku, umbes 1m x 1m. Samas nägin kohe ka perenaist ennast. Päris suur...

Meil käis esmaspäeva öösel köögis külaline. Opossum. Sisenes akna kaudu. Köögi akna all on hea lähtepunkt - pesumasin, nüüd hoiame öösiti akent kinni. Miks? Sest ta sõi meie Danish kooki ja arbuusi, Saimpsi ja Aliisi banaani ja saia ning lükkas ühe kausi kapi pealt maha. Muidugi läks see katki.

Teisipäev oli filmipäev. Mina isiklikult vaatasin ära kogunisti 3 filmi. Esimese vaatasin kodus DVD pealt koos Aliisiga - Notes on a Scandal. Teise ja kolmanda koos Mardi, Ingmari ja Mõmmiga SouthBank kinos. Ehk siis Death at a Funeral ja Michael Clayton. Foorumcinemas.ee-st leidsin, et Michael Clayton esiliniastub Eestis alles 25. jaanuar 2008, Death at the Funeral - seda ei leidnud sealt üldse. Ühe Skandali Märkmed linastus juba märtsis.

Täna leidsin postkastist esimesed 4 sünnipäevakaarti ja eile saime paki. Tänud!

Pole jälle ammu sissekannet teinud. Peamiselt on asi selles, et meil pole Internetti. Loodetavasti lähi ajal meie majanaaber Saimps tegeleb sellega. Ta vähemalt lubas järgmisel nädalal uurida, aga nagu teada, võtab kõik siin nii meeletult kaua aega.
Elame Brisbanes Petrie Terrassil, Printsessi tänaval. Kesklinn on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Polegi sellest blogis kirjutanud. Meil on väike tagaaed ka. Ja bassein või õigemini tiik. Ujumiseks see kindlasti pole, liiga väike, musta veega ja pigem loomakstele mõeldud. Eriti just õhtuti on palju elavat, sh opossumid, kes meile eriti ei meeldi, kuna nad trambivad ja trallivad kogu aeg katusel.

Päevad mööduvad väga kiiresti, nädala sees käime nagu ikka tööl ja nädalavahetuseti oleme rannas olnud. Ühel nädalal käisime Birbie saarel, kahel nädalavahetusel Gold Coastil. Sellel nädalavahetusel läheme jälle Gold Goastile, lisaks surfile/ snorgeldamisele plaanime minna Müürsepa-poisi etteastet vaadata. Postimees onlinest lugesin, et treener juba kiitis teda. Läheme koos teiste eestlastega ergutama, neid on Brisbanes täitsa palju!

Kunagi eelmisel aastal tõstatasin siin blogis küsimuse, mis on kõige igavam töö maamuna peal. Seekord ma igavusest ei kirjuta, kirjutan hoopis mõtetusest. Ma arvan, et töö, mida ma praegu Queenslandi valitsuse heaks teen, on mõtetu. Nimelt töötame kuuekesi The Prince Charles Hospitali (haigla) juures andmesisestajatena. Muidugi omas osakonnas, oma eesmärgiga. Meie ülesandeks on väljaprinditud kujul andmebaas uuesti arvutisse andmebaasi kanda. Ühesõnaga miskil põhjusel, mis mulle päris selgeks ei saanudki, peame kuskil olemasolevad andmed uuesti olemasolevasse andmebaasi sisestama. Kusjuures osa sisestavatest andmetest on seal juba olemas! Ei, ma ei kurda. Palka ju makstakse ja pealegi on tunnitasu kõrgem, kui see oli THGs töötades. No lihtsalt mõtlesin, et lihtsam ja ka odavam oleks programmerida mõni jupike programmi, mis need andmed õigesse kohta liigutaks ja mina võiks mõnd mõtekamat ülesannet täita.

Põhjus, miks ma Queenslandi valitsust rõhutan on see, et juba tööintervjuul küsiti, kas ma olen QV heaks nõus töötama. No miks mitte? Teiseks, kõik seal töö juures rõhutavad, et me töötame QV heaks. Ja uksekaardil on ka suurelt Queensland Government.
Valitsuse ja erafirmade heaks töötamisel olen siin kahte erinevust täheldanud:
1) sünnipäeval erafirma toob sulle koogi, valituse heaks töötades toovad head paremat töökaaslased
2) puhkepausid on valitsuse all töötades pikemad

Oleme jah endalegi üllatavalt Brisbanes, kuigi Sydneyst ära sõites mõtlesime kuskil Gold Coastil sisse seada.
Mart tegi küll mulle liiga, kui mind öövahetusse paigutas. Pigem on see ikka pealelõunavahetus, 16-24. Hommikud on healt pikalt vabad. Tööl pole viga midagi, isegi natuke huvitav, võiks öelda. Nimelt Queenslandi osariigi kõik 3., 5. ja 7. klassi õpilased (sh erakoolid) peavad tegema ühe arengutaset näitava testi. Tööd saadetakse Brisbanesse, skanneeritakse ja siis arvuti kontrollib neid ja teeb kokkuvõtte.
Minu ülesanne on arvutit üle kontrollida, et tähtsad andmed on õigesti välja loetud, näiteks lapse nimi, sünnikuupäev, ID, päritolu jne. Testi ülesannete osas on vaja üle vaadata ainult need küsimused, milles arvuti pole 100% kindel, et ta vastuse õigesti välja luges. Näiteks 3. klassi õpilastel juhtus, et nad kirjutasid numbrid peegelpildis või siis üldse tagurpidi. Mõnikord on arvutil "raske" otsustada, kas tegu on number 1, 2 või 7-ga. Lohakalt tehtud 0 võib olla sarnane 6-ga. Mina hindan ja otsustan, mis numbriga on tegu. Kuigi pean kogu aja arvutit vahtima, siiski on seal vähemalt esialgu lõbus. Töötavad peamiselt noored ja aktiivsed, suhtlusaltid inimesed. Nii, et saan ennast Brisbane noorte eluga kurssi viia. Esimesel tööpäeval tehti meile välja õhtusöök - BBQ.

Täna käisime esimest tuba ka vaatamas, kesklinnas, autokohaga. Mart saaks jala tööl käia. Pärastlõunal vaatame teist veel, siis otsustame, kumba võtame, sest siin karavanpargis on ikkagi pea poole kallim elada.

Ülevaade Bundabergist. On esmaspäeva õhtu, 30. aprill. Volbriõhtu. Ja meie tuld ei tee ja mööda korpe ka ringi ei uita nagu eelnevatel aastatel ikka tehtud on. Seega tuleb lihtsalt mõtetes Tartut mööda uidata ja meeli rõõmustavaid hetki silme ette manada. Homme vaba päeva ka ei oleks, kui meil töö oleks. Tegelikult on pea 10 kuu jooksul, mil me Austraalias oleme olnud, juba 2 töölistele pühendatud püha olnud. Ja siin on sügis, mitte kevad.
Meie teeme täna õhtul hoopiski ahjukana kartulite ja porganditega.
Elame Bundabergis Burnett jõe kaldal armsas sini-valges majas. Isekeskis kutsume oma majakest vanaema majaks. Peamiselt sellepärast, et maja on puust ja lõhn on vanaema oma. Mina oma madala lõhnatundlikkusega seda öelda ei saa, aga Mart ja Gea alguses tundsid seda lõhna. Nüüdseks on lõhn oma ja vanaema lõhna koju tulles ei tunne.
Aadress ka: 3/6e Quay Street, Bundaberg, 4670, Australia.
Eile pühapäeva puhul tegime šokolaadimuffineid ja pannkooke.
Tööle plaanime hakata lähimas tulevikus. Reedene intervjuu õnnestus kenasti ja meid oleks juba täna vaja olnud, kui ka siin põud ei oleks. Hakkame pakkima (peamiselt) mandariine, aga ka apelsine, sidruneid ja laime. Istanduses on ca 50 000 viljapuud. Nüüd ootame vihma, et viljad valmiksid. Tegelikult lastakse kastmisvesi ka puude vahele ja küll need mandakad ükskord valmis ka saavad! Pühapäeva hommikul sadas natuke, hiljem oli jälle päike väljas. Sooja on päeval 25-30 kraadi.
Veel leidsime Bundabergist Pille. Ta elab samal tänaval mis meiegi, backbackerite hostlis ja töötab avokaadode pakkijana Simpsoni farmis.


Laupäeval kaesime rodeot. Kerstid käisid Kyabramis kauboisid vaatamas, meie sõitsime Agnes Watersisse (ca 130 km Bundabergist põhja poole). Cobaris käisime hobuste võiduajamist vaatamas (siis, kui neli päeva autole uut radikat ootasime). Kihlveos ei osalenud ja raha maha ei mänginud. Karavanpargi pidaja läks 100 taalaga ja tagasi tuli 300 taalaga.
Rodeo oli isegi ägedam kui dšokide jälgimine ja uhkete kleitide ning kübaratega pealtvaatajate uudistamine. Olid erinevad võistlusalad professionaalsetele meestele ja naistele. Mõlemad viskasid lassot. Aja peale muidugi. Naistel piisas hobuse seljast köie jooksva vasika kaela heitmisest (selleks kulus kõige kiiremal 2,9 sekundit), mehed pidid veel hobuse seljast maha hüppama, vasika selili keerama ja jalad köiega kinni siduma. Kiiremad said 10 sekundiga hakkama.
Huvitavam oli jälgida, kuidas (ainult) mehed perutavate hobuste ja härgade, pullide seljas püüdsid püsida. Kuna nad hoidsid loomast kinni ainult ühe käega ja teist kätt hoidsid üldjuhul 90 kraadi enda kõrval, siis oli väga kena vaadata, kuidas nõtked mehed vägagi graatsiliselt ennast liigutasid.
Pullid olid hobustest mõistagi karmimad. Oli lehmapoisse, kes kohe seljast kukkusid, aga oli ka mehi kes lõpuni vastu pidasid. Perutavate hobuste seljast kukkumisi oli vähem. Muideks hindamine oli nagu vanasti iluuisutamises. Subjektiivselt kohtunikega.
Perutavad hobused ei jätnud pealtvaatajaidki närvikõdita. Paaril korral suures hoos ja vihas tagajalgu taeva poole tõugeldes jooksid nad peaga vastu piirdeaeda. Hetkega olid nii lapsed kui ka täiskasvanud aia tagant kadunud, et siis uuesti tagasi tulla ja uuesti plehku panna, kui uus perutaja suures hoos aeda tähele ei pannud.
Kasvatati ka kauboide järelpõlve. Pisikesed tüdrukud ja poisid tõuklevate vasikate seljas just ülearu kaua ei püsinud. Pisem katsetaja oli kõigest paari aastane. Tema abilised hoidsid vasikat kinni – üks peast ja teine sabast – et liialt ei perutaks.
Meestele oli veel selline ala nagu lenksumaadlus, mis nägi selline välja, et kahe hobuse vahel jooksis noor pull, ühe hobuse seljast hüppas kauboi maha, haaras pullil sarvist ja pidi ta selja peale murdma.
Peale võistlust oli pidu. Ei olnudki kantribänd, vaid hoopiski rockbänd, kes rahvast püüdis elavana hoida.
Tegime fotokaga paar lühifilmi ka, tulid päris ägedad välja. Vahva meenutada igatahes.