Täna jäin ummikusse. Laterdasin Sandraga veidi üle töö aja, käisin poes ja tankisin autot. Seetõttu bensiinijaamast koduni ehk viimased 2,4 km võttis meeletu aja - pool tundi! Tavaliselt võtab töölt koduni sõit kokku 20 minutit ja vahemaa on nats rohkem kui 10 km.

Igatahes saatis Sandra Mardile pähklitega šokolaadipudinguviljakooki (ise sõime seda hommikutee ajal), andis veel ühe mängu (lisaks kahele, mis juba eilsest kodus on) ja nüüd ongi plaan minna Ivari ja Liisi poole koos Ingmari ja Katrinaga neid mänge mängima.

Homme on viimane tööpäev Brisbanes. Homme tuleb Tiiu ka. Kuigi Tiiul juhtus pagas Singapuris kaduma minema, sai ta selle õnneks lõpuks kätte. Hoiame pöialt, et nüüd pagas kenasti ikka Brisbanesse jõuab. Ja siis - pühapäeval paneme põhja poole ajama.

Mul on tervisekeskuses üks ülimalt sõbralik töökaaslane ja oleks patt jätta rääkimata põlise brisbanelase heasoovlikusest. Sandra on viiekümnendate teises pooles naisterahvas, kellel on täitsa hallid juuksed ja seetõttu näeb ta välja nagu vanaema. Vähe sellest, et ta kogu aeg soovitab mulle uusi ja huvitavaid kohti, mida külastada nii Brisbanes kui selle ümbruses, siis toob ta mulle brošüüre ja paljundatud materjali erinevate vaatamisväärsuste kohta. Ükspäev võttis isegi kaardi kaasa.
Teine asi, milles on ta väga huvitatud mulle informatsiooni jagama - see on söök. Kus on ikka paremad poed ja kohvikud, kust saab värsket ja maitsvat toitu.
Siis näiteks lasi ta oma abikaasal tema töökaaslaste käest uurida, kust saab osta "õiget" leiba. Kui juttu tuli verivorstidest, siis järgmisel päeval tõi ta mulle menüü ühest Brisbanest väljas asuvast toidukohast, kust on verivorste, mingisugust Läti vorsti, belmeene ja salaamit, heeringat jne võimalik Brisbanesse tellida. Euroopapärased poolfabrikaadid.
Kui rääkisin talle oma kogemusest, kuidas me Mardiga Victorias olles eggplanti püüdsime küpsetada ja see tõeliselt vastik oli, siis hakkas ta väga muretsema, kas me ikka õigesti küpsetasime ja maitseaineid kasutasime. No muidugi me tegime seda, aga mõned asjad lihtsalt pole nii head kui teised. Siis otsustas ta mulle sünnipäevaks kinkida kokaraamatu, kus alguses on üksipulki lahti seletatud ja piltidega illustreeritud Austraalias kättesaadavad köögiviljad. Lisaks on seal retseptid, kuidas neid vilju kasutada nii eel- kui ka põhiroogades, suppides, magustoitudes ja jookides (viimastes puuviljad). Lisaks on seal Aasia toitude retseptid. Igati kasulik raamat.
Eile varahommikul valmistas ta koduse koogi ja tõi seda meile maitsta. Selles kasutas ta šokolaadi asemel oma tagaaias kasvavat puuvilja - chocolate pudding fruit (black sapote). Kuna mina seda vilja varem pole söönud ja koogi sees on raske vahet teha, siis täna muidugimõista toodi vili mulle lauale.

Siis rääkisime veel lauamängudest. Meil oli Squatter (Australian wool game), mille me Triinule kinkisime. Sandra mehel on see lauamäng juba lapsepõlvest saadik. No igatahes tõi ta mulle mängida oma lemmikmängu - Rushour (The ultimate traffic jam game). Puzzle moodi mäng, kus punane auto tuleb liiklusummikust välja saada. Pisut nuputamist.

Lisaks Sandrale on meie ruumi alles jäänud teine põline brisbanelane Kirsty, kes saab järgmisel aastal 30 ja ta väga ootab seda. Tema on rase ja väga tujukas. Kuigi ta räägib, et talle meeldivad kiired asjad, siis mulle tundub ta ise oma olemuselt väga aeglane olevat. Veidi psühhopaatiline tüüp, kes võib olematust asjast tseeni teha. Näiteks täna ta väga ärritus, kui ma oma arvuti kuvarit endale mugavamasse asendisse paigutasin. Ta leidis, et ma tahan ennas kuvari taha varjata ja ta ei näe enam mu nägu :)

Täna oli jälle Melbourne Karika päev. Eelmisel aastal tähistasin seda suuremalt, meeldetuletus siin.
Sel aastal hobustele ei panustanud ja ühist söömist ei toimunud ka. Mõned kontori inimesed minu praeguses töökohas midagi organiseerisid, aga seal on rohkem nii, et iga ruum omaette. Mina olen hetkel üheskoos hobuste võidusõidu vastastega.
Siiski läksin kella kaheks registratuuri juurde sõitu vaatama. Kiire finaal nagu ikka. Efficient tegi efektiivse sõidu ja oligi kõik.
Tegelikult oli Melbourne Karika toimumine pikka aega küsimärgi all, kuna Austraalias levis hobuste haigus. Loomade transportimine Queenslandis on siiani keelatud.

No igatahes said naised end kenasti kleitidesse sättida, kübarad pähe panna ja olla üks rohkem kui 100 000 pealtvaatajast areenil.

Meie käisime selle aasta aprillis Cobaris hobuste võiduajamisel. Täitsa vahva oli vaadata.

Süües pühapäevahommikust meie armsas sisehoovis märkasin tagumises aianurgas päris suurt ämblikuvõrku, umbes 1m x 1m. Samas nägin kohe ka perenaist ennast. Päris suur...

Meil käis esmaspäeva öösel köögis külaline. Opossum. Sisenes akna kaudu. Köögi akna all on hea lähtepunkt - pesumasin, nüüd hoiame öösiti akent kinni. Miks? Sest ta sõi meie Danish kooki ja arbuusi, Saimpsi ja Aliisi banaani ja saia ning lükkas ühe kausi kapi pealt maha. Muidugi läks see katki.

Teisipäev oli filmipäev. Mina isiklikult vaatasin ära kogunisti 3 filmi. Esimese vaatasin kodus DVD pealt koos Aliisiga - Notes on a Scandal. Teise ja kolmanda koos Mardi, Ingmari ja Mõmmiga SouthBank kinos. Ehk siis Death at a Funeral ja Michael Clayton. Foorumcinemas.ee-st leidsin, et Michael Clayton esiliniastub Eestis alles 25. jaanuar 2008, Death at the Funeral - seda ei leidnud sealt üldse. Ühe Skandali Märkmed linastus juba märtsis.

Täna leidsin postkastist esimesed 4 sünnipäevakaarti ja eile saime paki. Tänud!

Kirjutan veidi liiklusest Austraalias. Sydneys ma autoga ei sõitnud, kui linnast välja saime, siis sõitsin küll. Bundabergis ja muudes väiksemates linnades sõitsin. Nüüd olen juba täitsa harjunud Brisbanes roolimisega ja ilmselt autojuhtimine Sydneys nii hirmutav poleks.
Kõigile väike meeldetuletus, et Austraalias sõidetakse vasakul pool teed, mitte paremal nagu Eestis. Mõned inimesed Austraalias on mu käest küsinud, kas võtsime oma Eesti auto kaasa :) Ega kõik eestlased ka kohe mõtle, et Austraalias on teistpidine liiklus ja et autos on rool valel pool. Esialgu läksid sassi kojamehed ja suunatuli, need on ka ristivastupidi.
Brisbane on Austraalia suuruselt kolmas linn Sydney ja Melbourne järel. Hommikuti viin Mardi tööle ja siis lähen ise Prints Charles haiglakompleksi. Kuna mina sõidan kesklinnast välja (eemale), siis liiklusummikuid ma taluma ei pea. Sama on pärastlõunal, kui kesklinna koju sõidan ja vastassuund on täitsa umbes. Valisime elamiseks õige koha..
Brisbane on väga mägine. Meie manuaalkastiga autoga on väga lahe ülesmäkke ristmikule läheneda ja/ või valgusfoori taga oodata. Kohalt minek! Kõva trenn. Foore ja ristmikke ülesmäge jagub rohkem kui piisavalt. Printsessi kodutänav on ka üpris kaldu. Meie maja asub just selle koha peal, kus läheb lamedaks, nii et autot parkida on hea. Osad elanikud peavad kogu aeg viltuses maailmas sõitu alustama/ lõpetama.
Muidu on juhid heatahtlikud. Vahele lastakse kohe, kui suuna sisse lülitad. Kui fooris kollane vilgub, siis enamus juhte ei punni üle ristmiku sõita. Teelõikudel, kus lubatud kiirus on 60 või 70, sõidetakse pigem väiksema kiirusega kui ületatakse kiirust.

Brisbane ühistransporti ülearu kiita ei saa. Nädala sees rongiliiklus lõpetab tegevuse juba enne südaööd. Seetõttu ei saanud ma ilma auto või taksota Brisbane esimesest töökohast koju. Rongid on ühekordsed, tipptunnil rahvast nii täis topitud, et kui varakult ukse juurde minema ei hakka, siis oma peatuses maha ei saagi. Uksed ka automaatselt lahti ei käi, tuleb nuppu vajutada või kangi tõmmata. Õhtuti sõidavad bussid a la üks kord tunnis.

Esmaspäeval käisid töö juures kondinsioneeri-mehed. Tegid nalja, et oi, kui hea jahe teil siin on! Ei tea, kas keegi käis selgitamas, et meil ikka on külm, igatahes olid mehed põpsti kohal, kuigi alaline töötaja teadis öelda, et sama seis on juba aastaid olnud. Ega mehed suurt lootust andnud, et asi paraneb, kuna süsteem on väga vana ja mittereguleeritav. Et on nii nagu on (või lülitame täitsa välja). Tegelikult leidsid nad, et ühte kolmest ikka natuke saab reguleerida.
Rõõm oli suur, kui ülejäänud nädalal oli täiesti normaalne sisekliima. Kui hommikupoole sai olla lühikeste varrukatega, siis pealelõunal viskasin salli või kampsi õlgadele. Mehed tegid imet!

Ilm on Brisbanes soe. Kohe algul, kui me siia jõudisme pidime lühikesed varrukad/ seelikud kotist välja võtma. Enne siia sõitu Sydneys käisime pikkade riiete ja jakiga. 1000 km põhja poole annab ilmale palju juurde.
Kohe alustasime ka ookeanis ujumise, surfamise ja snorgeldamisega. Helle-Mai blogist lugesin, et nemad said oma väljasõidul külma pärast vaid paar minutit vees olla, siin kandis hakkab pikapeale külm... nagu ikka... aga muidu on täitsa hea.
Viimasel ajal "oleme saanud" palju troopilisi torme, mille üle minu töökaaslased miskipärast väga uhked on. Queenslandi tormid! Arvan, et neile meeldivad need nn tormid just sellepärast, et need kestavad väga lühikest aega. 5-20 minutiga on kõik läbi. Eile õhtune torm oli aga veidi teistsugune. Mõnel pool sadas rahet, mis lõhkus aknaid, katuseid ja tugev tuul kukutas puid.
Meie juures välgutas ja sadas vihma. Ehk hakkab lõpuks rohelus domineerima.

Seda lehekülge peab terve tööpäeva jälgima ja vaatama, kas torm juba hakkab tulema.

Üks mõte siia lõppu veel. Ei mäleta, kas blogis oli juttu, et Sydneys kontoris töötades oli kogu aeg külm. Kondinsioneer huugas ja isegi väga kuumal päeval pidin töö juurde paksu kampsuni kaasa võtma. Brisbanes pole parem. Neis mõlemas kohas, kus olen siin töötanud, on kondikad end tõestamas. Prints Charlese haigla kompleksis on asi lahendatud nii, et kui töötajatel liiga külm hakkab, siis pannakse soojapuhur tööle.

Kell on pool kuus õhtul, sooja 25 kraadi.

Pole jälle ammu sissekannet teinud. Peamiselt on asi selles, et meil pole Internetti. Loodetavasti lähi ajal meie majanaaber Saimps tegeleb sellega. Ta vähemalt lubas järgmisel nädalal uurida, aga nagu teada, võtab kõik siin nii meeletult kaua aega.
Elame Brisbanes Petrie Terrassil, Printsessi tänaval. Kesklinn on lühikese jalutuskäigu kaugusel. Polegi sellest blogis kirjutanud. Meil on väike tagaaed ka. Ja bassein või õigemini tiik. Ujumiseks see kindlasti pole, liiga väike, musta veega ja pigem loomakstele mõeldud. Eriti just õhtuti on palju elavat, sh opossumid, kes meile eriti ei meeldi, kuna nad trambivad ja trallivad kogu aeg katusel.

Päevad mööduvad väga kiiresti, nädala sees käime nagu ikka tööl ja nädalavahetuseti oleme rannas olnud. Ühel nädalal käisime Birbie saarel, kahel nädalavahetusel Gold Coastil. Sellel nädalavahetusel läheme jälle Gold Goastile, lisaks surfile/ snorgeldamisele plaanime minna Müürsepa-poisi etteastet vaadata. Postimees onlinest lugesin, et treener juba kiitis teda. Läheme koos teiste eestlastega ergutama, neid on Brisbanes täitsa palju!

Kunagi eelmisel aastal tõstatasin siin blogis küsimuse, mis on kõige igavam töö maamuna peal. Seekord ma igavusest ei kirjuta, kirjutan hoopis mõtetusest. Ma arvan, et töö, mida ma praegu Queenslandi valitsuse heaks teen, on mõtetu. Nimelt töötame kuuekesi The Prince Charles Hospitali (haigla) juures andmesisestajatena. Muidugi omas osakonnas, oma eesmärgiga. Meie ülesandeks on väljaprinditud kujul andmebaas uuesti arvutisse andmebaasi kanda. Ühesõnaga miskil põhjusel, mis mulle päris selgeks ei saanudki, peame kuskil olemasolevad andmed uuesti olemasolevasse andmebaasi sisestama. Kusjuures osa sisestavatest andmetest on seal juba olemas! Ei, ma ei kurda. Palka ju makstakse ja pealegi on tunnitasu kõrgem, kui see oli THGs töötades. No lihtsalt mõtlesin, et lihtsam ja ka odavam oleks programmerida mõni jupike programmi, mis need andmed õigesse kohta liigutaks ja mina võiks mõnd mõtekamat ülesannet täita.

Põhjus, miks ma Queenslandi valitsust rõhutan on see, et juba tööintervjuul küsiti, kas ma olen QV heaks nõus töötama. No miks mitte? Teiseks, kõik seal töö juures rõhutavad, et me töötame QV heaks. Ja uksekaardil on ka suurelt Queensland Government.
Valitsuse ja erafirmade heaks töötamisel olen siin kahte erinevust täheldanud:
1) sünnipäeval erafirma toob sulle koogi, valituse heaks töötades toovad head paremat töökaaslased
2) puhkepausid on valitsuse all töötades pikemad

Nonii. Oleme Brisbanes olnud 17 päeva ja mul juba üks töö tehtud. Kuigi algul lubati, et Queenslandi ôpilaste tasemetöid saab arvuti taga vaadata 4-6 nädalat, siis eilsega saigi juba töö tehtud. Olime väga kiired vôi siis agentuur, mille kaudu ma tööle asusin, lihtsalt meelega valetas. Nii, et kokku vaid 2 nädalat.
Aga pole hullu. Esmaspäevast saadik olen uutel pakkumistel silma peal hoidnud ja tänaseks saingi kutse kahele intervjuule. Esimene neist oli tegelikult halvem variant, kuigi tunnitasu oli kôrgem, siis ainult pool kohta, 20h nädalas.
Teises kohas käisin ka end näitamas. Selle töö ma sain. Esmaspäevast alustan. Queenslandi valitsuse alla lähen.

Tööintervjuudel on omamoodi hea käia. Saan kesklinna paremini tundma ja tööagentuurid on tavaliselt kôrgemal kui 10. korrusel kena vaatega Brisbane jôele ja teistele kôrghoonetele. Lisaks muidugi kogemused. Eneseväljendus, julgus, esitlusoskus jne ehk ka veidi paranevad.

Oleme jah endalegi üllatavalt Brisbanes, kuigi Sydneyst ära sõites mõtlesime kuskil Gold Coastil sisse seada.
Mart tegi küll mulle liiga, kui mind öövahetusse paigutas. Pigem on see ikka pealelõunavahetus, 16-24. Hommikud on healt pikalt vabad. Tööl pole viga midagi, isegi natuke huvitav, võiks öelda. Nimelt Queenslandi osariigi kõik 3., 5. ja 7. klassi õpilased (sh erakoolid) peavad tegema ühe arengutaset näitava testi. Tööd saadetakse Brisbanesse, skanneeritakse ja siis arvuti kontrollib neid ja teeb kokkuvõtte.
Minu ülesanne on arvutit üle kontrollida, et tähtsad andmed on õigesti välja loetud, näiteks lapse nimi, sünnikuupäev, ID, päritolu jne. Testi ülesannete osas on vaja üle vaadata ainult need küsimused, milles arvuti pole 100% kindel, et ta vastuse õigesti välja luges. Näiteks 3. klassi õpilastel juhtus, et nad kirjutasid numbrid peegelpildis või siis üldse tagurpidi. Mõnikord on arvutil "raske" otsustada, kas tegu on number 1, 2 või 7-ga. Lohakalt tehtud 0 võib olla sarnane 6-ga. Mina hindan ja otsustan, mis numbriga on tegu. Kuigi pean kogu aja arvutit vahtima, siiski on seal vähemalt esialgu lõbus. Töötavad peamiselt noored ja aktiivsed, suhtlusaltid inimesed. Nii, et saan ennast Brisbane noorte eluga kurssi viia. Esimesel tööpäeval tehti meile välja õhtusöök - BBQ.

Täna käisime esimest tuba ka vaatamas, kesklinnas, autokohaga. Mart saaks jala tööl käia. Pärastlõunal vaatame teist veel, siis otsustame, kumba võtame, sest siin karavanpargis on ikkagi pea poole kallim elada.