Mul on tervisekeskuses üks ülimalt sõbralik töökaaslane ja oleks patt jätta rääkimata põlise brisbanelase heasoovlikusest. Sandra on viiekümnendate teises pooles naisterahvas, kellel on täitsa hallid juuksed ja seetõttu näeb ta välja nagu vanaema. Vähe sellest, et ta kogu aeg soovitab mulle uusi ja huvitavaid kohti, mida külastada nii Brisbanes kui selle ümbruses, siis toob ta mulle brošüüre ja paljundatud materjali erinevate vaatamisväärsuste kohta. Ükspäev võttis isegi kaardi kaasa.
Teine asi, milles on ta väga huvitatud mulle informatsiooni jagama - see on söök. Kus on ikka paremad poed ja kohvikud, kust saab värsket ja maitsvat toitu.
Siis näiteks lasi ta oma abikaasal tema töökaaslaste käest uurida, kust saab osta "õiget" leiba. Kui juttu tuli verivorstidest, siis järgmisel päeval tõi ta mulle menüü ühest Brisbanest väljas asuvast toidukohast, kust on verivorste, mingisugust Läti vorsti, belmeene ja salaamit, heeringat jne võimalik Brisbanesse tellida. Euroopapärased poolfabrikaadid.
Kui rääkisin talle oma kogemusest, kuidas me Mardiga Victorias olles eggplanti püüdsime küpsetada ja see tõeliselt vastik oli, siis hakkas ta väga muretsema, kas me ikka õigesti küpsetasime ja maitseaineid kasutasime. No muidugi me tegime seda, aga mõned asjad lihtsalt pole nii head kui teised. Siis otsustas ta mulle sünnipäevaks kinkida kokaraamatu, kus alguses on üksipulki lahti seletatud ja piltidega illustreeritud Austraalias kättesaadavad köögiviljad. Lisaks on seal retseptid, kuidas neid vilju kasutada nii eel- kui ka põhiroogades, suppides, magustoitudes ja jookides (viimastes puuviljad). Lisaks on seal Aasia toitude retseptid. Igati kasulik raamat.
Eile varahommikul valmistas ta koduse koogi ja tõi seda meile maitsta. Selles kasutas ta šokolaadi asemel oma tagaaias kasvavat puuvilja - chocolate pudding fruit (black sapote). Kuna mina seda vilja varem pole söönud ja koogi sees on raske vahet teha, siis täna muidugimõista toodi vili mulle lauale.

Siis rääkisime veel lauamängudest. Meil oli Squatter (Australian wool game), mille me Triinule kinkisime. Sandra mehel on see lauamäng juba lapsepõlvest saadik. No igatahes tõi ta mulle mängida oma lemmikmängu - Rushour (The ultimate traffic jam game). Puzzle moodi mäng, kus punane auto tuleb liiklusummikust välja saada. Pisut nuputamist.

Lisaks Sandrale on meie ruumi alles jäänud teine põline brisbanelane Kirsty, kes saab järgmisel aastal 30 ja ta väga ootab seda. Tema on rase ja väga tujukas. Kuigi ta räägib, et talle meeldivad kiired asjad, siis mulle tundub ta ise oma olemuselt väga aeglane olevat. Veidi psühhopaatiline tüüp, kes võib olematust asjast tseeni teha. Näiteks täna ta väga ärritus, kui ma oma arvuti kuvarit endale mugavamasse asendisse paigutasin. Ta leidis, et ma tahan ennas kuvari taha varjata ja ta ei näe enam mu nägu :)