Nimi sai nädal tagasi muudetud ehk siis Järvik sai Tõrvaninal ära saadetud ja Moppel asemele võetud. Õnnestus kenasti.
Marii on vaevaks võtnud oma blogis veidi kajastust pakkuda.

Täna käisime Mardiga Tartus Toomemäel passipilte tegemas, kuid lõpuks sattusime hoopis vanasse Anatoomikumisse kahele näitusele. Peab tunnistama, et ei mina ega Mart olnud varem sinna sattunud. Igatahes saime näha ringauditooriumit, igasugu vidinaid, kogemata saatis giid meid valve all olnud ruumi, millega kutsusime turvamehed välja. Teisel näitusel nägime hästi paljusid formaliinitopsikesi, milles olid sees igasugu elundid, looted jne. Väga pikalt seda näitust ma vaadata ei tahtnudki. Näitus on juba pikka aega üleval ja külastamiseks avatud tänini. Põnevat vaatamist jagub, soovitan külastada.

Oleme oma internetti natuke apgreidinud. Pärast kõnesid Bigpondile (neti kompanii), pärast viha ja pettumust, et me tõepoolest neti limiiti kuu aja jooksul suuremaks ei saa, otsustas Mart, et teeb Bigpondi kohta kaebuse. Aega võttis, mis võttis, lubati, et saame omale kasutamiseks juurde 2GB tasuta internetti. See tähendab 300AUDi (ca 3000EEKi) Bigpondi kahjuks, kui me selle 2 giga ära kasutame. Aga tegelikult me ei hõiska enne õhtut, me pigem ootame, milliste numbritega arve meile saadetakse.

Vahepeal tähistasime riigipüha - Anzac´i päeva (25. aprill). Perthi kesklinnas oli suur paraad, mida me ka vaatamas käisime. Paraad iseenesest oli päris äge, palju osavõtjaid, aga lõpp oli veits imelik. Nimelt marsiti jõe kaldale ühte suurde parki, kus marssijad ja pealtvaatajad omavahel lihtsalt segunesid. Esimesed rühmad algul küll püüdsid kuidagimoodi rivistusse jääda, aga rohkem mitte.
Seejärel vaatasime, kuidas keset Perthi Swan´i jões ujumise maailmameistrivõistlusi peeti. Ise ei ole enam juba päris mitu nädalat vette läinud, jahedaks on läinud.

Külastasime ka Perthi ühte popimat atraktsiooni - Perth Mint. Kes kunagi siia satub ja kahtleb, kas minna või mitte, siis mina kindlasti soovitan minna. Maja ise on kena ja vana. Näeb oma silmaga kullasulatamist ja saab proovida tõsta 12,54kg kullakamakat. Lisaks kõik need mündikuhjad, sõrmused, kõrvarõngad ja muu träni. Kui sattute giidi otsa nimega William, siis saate kõigele lisaks kõvasti naerda ja tema näitlejaoskusi nautida.
Seda 12,54kg raskust kullatükki valvatakse muideks pingsalt. Mart loksutas seda kohe nii hoolega, et kui me ruumist lahkuma hakkasime, siis tuli turvamees ja küsis, kas teie ajasite turvasireeni peale. Mees rääkis meie ja teiste külastajatega juttu ja lisaks mainis, et osad inimesed on püüdnud seda kulda seal näiteks autovõtmetega kraapida. Oleks tahtnud ka küünealused kullapuru täis Perthi Mindist koju minna...

Täna käisime Perthi mägedes. Käisime Tiina kutsel kunsti-ja käsitöö näitust vaatamas. Kohalike töö, väga kena ja kõrgetasemeline. Oleksin tahtnud rohkem osta, kui oleks vaid lihtne ostud Eestisse toimetada. Tiina enda pastellmaalid on ka imetlemist väärt.

Homseks ja järgmiseks nädalavahetuseks on ka juba plaanid tehtud.
Ja juba kolme nädala pärast lendame koju. Juba pikisilmi ootame.

Olime nädala jagu sõidus, Perthist lõuna pool. Nägime ja tundsime palju huvitavat, uut Austraaliat, mida seni polnud näinud. Täitsa kipa. Kui tuleb kirjatuhin peale, siis kõigest lähemalt.
Täna käisime taas kord Fremantles - turul, meremuuseumis ja rannas. Vesi on mõnus. Ilm on ka. Maidule meeldis meremuuseumis väga. Eriti just muuseumi kujundus ja eksponaatide väljapanek. Neid sai seal kolmelt tasandilt vaadata ja katsuda. Soome laev oli ka.

Täna käisime Fremantles, Perthi sadamas. Vaatasime veidi seda Fremantle linnaosa, riiulis jahte, peatänavat ja sagimist ning suundusime endisesse vanglasse maa-alusele tuurile. Veel tutvusime vangla ajalooga, nägime vangide tehtud kunsti (kõige enam meeldis hommikustest pudrujääkidest meisterdatud purjeka mudel) ja veidi vang-aborigeenikunsti ehk siis tavaline täpikunst.
Fremantle vangla ehitati 1850. aastatel kinnipeetavate endi poolt ja oli kasutusel 1990. aastani.

Enne, kui sai maa-alla vangide poolt kaevatud (magevee reservuaari) tunnelitesse, tuli teha alkotest, panna selga valged katteloori moodi materjalist tunked, turvatraksid ja päästevest (aerutasime nn märjas tunnelis paadiga), jalga kummikud ja pähe kiiver otsmikulambiga.

Pärast käisime India ookeanis lainetes hullamas. Vesi oli soe ja mõnus.

Polegi jälle ammu sõna võtnud. Lugesin just Helle-Mai blogi ja meenus, et kui me viimati tal külas käisime, siis ta ütles, et me Eestis olles ikka blogi peaksime.
Niisiis olime nädala jagu Hiiumaal, seal jagus meil kahel päeval aega ja ilma rannas päevitamiseks. Tõrvaninal oli endiselt hea käia ja vaiksemasse nurgakesse jalutada. Igal aastal on Tõrvanina rand uue kujuga, nii oli ka sel aastal hea uudistada, mida loodus meile pakub.
Nüüd peatume pikemalt Türil. Laupäeval oli Anneli ja Urmase pulm Viljandi lossimägedes ja seejärel peeti pidu Torupilli talus Valgamaal. Ilmaga vedas suurepäraselt, lauluatus lossimägedes vaatega Viljandi järvele oli väga kena. Pruut ja peig olid ka nii ilusad ja armsad. Mulle meeldis väga ka pruudi kleit ja terve suitsetatud mustas nahktagis notsu.
Pühapäeval käisime Mardiga Viljandis lihtsalt ringi. Külastasime Anttila kaubamaja - mis muud siis ikka Viljandis teha!? Tegelikult tahtsime müüjate käest teada saada, kus asub Soosaare Uuekunsti muuseum, mida meil oli plaan külastada. Aga näe, müüjad polnudki üldse kindlad, kas Soosaare muuseum juba Pärnust Viljandisse kolinud on. Seejärel üks neist kiirelt Internetist otsis ja leidsis, et Soosaarel lõpeb Pärnus rendileping sügisel 2007. Niisiis soovitasid Anttila klienditeenindajad meil sügisel tagasi tulla ja ikka ka Anttila kaubamajast läbi käia. Mis siis ikka - läksime kurva tõdemusega, et ei saagi muuseumisse.
Õnneks meie alateadvus või midagi muud käskis turistiinfopunkti kõmpida. Jõudes kohale saime teada, et muuseum on ikkagi olemas ja avatud ka. Rõõm oli suur! Pealegi asub muuseum armsa romantilise jalutuskäigu kaugusel infopunktist. "Mees ja naine" näitus asub Linnu tänaval. Kunsti eksponeeriti vanas koolimajas, mis on ise paras näitamise objekt lisaks kunstnike töödele. Ja veel - Viljandis on Soosaar juba teist suve.
Külastasime Anneli ja Urmase soovitusel ka veetorni, vaatasime 30 meetri kõrguselt kaunist suvist Viljandit, tutvusime ajalooga ja asusimegi tagasiteele Türile. Vasimus kippus peale, sest pulmas magamisega me ei priisanud.
Homme tulevad meile külla tädi Ülle, Kaja ja Liilia. Teen neile võileivatorti. Just sellist, mida õppisin Leena käest, kui me Hiiumaal olime.
Muideks täna tegi meile Rita tatraputru pulma suitsuseajäänustega. Hää!

Me saame veel puhata - pühapäevani. Kokku kuus päeva. Põhjus puhkamiseks on iseenesest kurb - elavate seast lahkus tomatifirma üks omanikest, kõigest 41-aastane mees. Kuuldavasti oli too mees töönarkomaan, kes endale puhkust ei andnud, isegi lõunat ei käinud söömas. Nii räägivad need, kes temaga kauem on koos töötanud. Meie saime ainult neli päeva töötada enne kui see hirmus ja ootamatu sündmus noore tööjõulise mehega aset leidis.
Vabu päevi oleme kasutanud ümbruskonna uurimiseks. Tutvusime Tatura muuseumiga, käisime Madisega kalal, tutvusime Sheppartoni skulptuurlehmadega, Sheppartoni Kunstigaleriiga, käisime Elol, Madisel ja Pillel külas ja eile käisime NSWs! Käisime värvipallidega üksteist pommitamas, mängisime Paintballi. Käisime ka Murray jões vastuvoolu ujumas. Ujusime NSWst Victoriasse ja siis NSWsse tagasi. Madis püüdis samal ajal kala.
Õhtul käisime veel Whroos endist kullakaevandust vaatamas, jalutasime tunnelis, ise ühtegi kullatükki kahjuks ei leidnud... Tegelikult viimane elanik Whroost lahkus juba 1955. aastal.
Ilmad on päeval jätkuvalt soojad - praegu kl 16 on 32 kraadi sooja, homseks ennustatakse max 34. Maa on endiselt kõrbenud, pruunikas-kollakas. Sellist vihma, mis maa märjaks teeks... sellist pole juba kuid nähtud. Sellepärast on ka tänavune saak viletsam, sest vihma pole olnud. Kõik toimib niisutussüsteemidega.