4. päev
Rentisime auto ja läksime Tasmaaniat avastama. Põrutasime Lääne-Tasmaaniasse Queenstown´i poole, ca 300 km. Enne suure linnani jõudmist peatusime paaris ilusa vaatega kohas ja käisime pisikesel matkal koske vaatamas. Tutvusime Queenstowni kuumaastikuga (moonscape). Eelmise sajandivahetuse paiku raiuti mägede küljed peaaegu paljaks, sest sulatusahjud vajasid kütet. Mürgised aurud kuivatasid ülejäänud taimestiku ja sagedad vihmad (üle 2m aastas) uhtsid mulla minema. Nüüd peaaegu sada aastat hiljem on pioneertaimi märgata ent põhimõtteliselt on mäed siiski paljad. Annab põneva võimaluse vaadata kuidas paistavad Tasmaania mäed ilma mulla ja metsata. Mujal on nad üldiselt paksu metsaga kaetud ja ei tundu eriti karmid. Külastasime peaaegu mahajäetud kaevanduslinna Gormanstoni, kus siiski (suurest vaikuse igatsusest?) mõned üksikud majad olid elavad. Enamus elamutest olid siiski tühjad või lammutatud, platsid rohtu kasvanud. Linnakesse viiv puiestee oli lagunenud, korvpalliplatsil korvirõngad roostetanud. Ainus, keda kaevanduslinnas oli palju –küülikuid, lippasid vabalt ringi siin ja seal. Meenutas Alice imedemaad.

Edasi sõitsime Gormanstonist veidi edasi, kus asus avatud karjäär Iron Blow. Ees avanes üpriski suur kaevanduskarjäär, mille põhjast paistis erk sinakas-rohekas vesi. Mardi soovil näha, mis asub selle avalikkusele avatud karjääri taga, tegime väikse käigu keelusiltide taha ka. Kus oli loomulikult veel suurem auk, mis tegeles aktiivselt täisvajumisega. Maapind oli suuri pragusid täis, telki sinna panna ei soovita. Taamal oli veel suuremaid kaevandusi ja kaevandustehnikat. Õhtu lõpetasime Queenstown´i karavanpargis. Sealgi lippas ääretult palju küülikuid vabalt ringi. Öösel magasid nad ilmselt meie telgi kõrval, sest enne olid nad seal muru näsimas.

5. päev
Hommikul tutvusime Queenstown´iga. Üheks põhiliseks atraktsiooniks oli Strahanisse ja tagasi sõitev aururong. Teepeal ületab rong 40 silda. Strahanis saab proovida ise kulda sõeluda. Mart oleks vägagi tahtnud selle aururongiga sõitma minna, aga otsustasime siiski mitte, sest hind oli soolane (100 AUDi nägu) ja aega oleks see võtnud terve päeva. Seega sõitsime Tiidaga, sellise nimega auto meile üüriti, Strahanisse. Jalutasime Macquarie Harbouri kaldal, käisime suveniiride poes ja kohvikus kohvi-kooki söömas. Edasi viis tee Ocean Beachile, mis on oma 40 km pikk. Jalutasime rannal ja liivadüünidel. Teel randa sõitsime mööda põlendikust, must-pruun vaatepilt, toikad ja kuivanud võsa.
Edasi liikusime Zeehani nimelisse kaevanduslinna. Seal külastasime Pioneeride muuseumi endises Zeehani kaevurite koolis. Nägime tohutult palju erinevaid kivimeid, kaevurid õppisid ju kivitäksideks. Lisaks veel palju foto- ja tekstimaterjali. Näiteks see, kuidas eelmise sajandi algul kaevanduses suur tulekahjud olid. Muidugi oli seal Mardi rõõmuks palju vanu aururonge

5. päeva lõpetasime Montezuma Fallside juures. Montezuma juga on 104 meetri kõrgune ja selle vaatamiseks pidime jalutama läbi Tasmaania vihmametsa mööda vana trammiteed 4,8 km. Edasi-tagasi pea 10 km, kokku 3 tundi kõndimist. Matk sinna läbi väga kena looduse oli mõnus. Meil avanes veits ehmatav võimalus näha ühte kolmest Tasmaania mürkmaost.
Matka algul oli hoiatav silt, et ojadest ei maksa juua, kuna kaevandused lekitavad vette raskemetalle. Elu selles joas palju ei olnud.

6. päev
Hommikul sõitsime Põhja-Tasmaania rannikuäärsesse linna Burnie. Seal sõime mere ääres hommikust ning jätkasime oma teed mööda Bass Highway´d pingviinide vaatluskohani Devenport´i linna lähedal. Kuigi päevasest ajast tingituna väikseid pingviine näha ei olnud, siiski saime nende kohta uut infot ammutada ja nende urge liiva sees näha. Praegune aeg (jaanuar) peks olema selline, kus vanemad lähevad päevaks merele ja tulevad tagasi pimeduse saabudes. Pojad peaksid pesades olema.
Oli huvitav kiviranda näha (olime siiani näinud liiva- ja pankrandu). Soe merevesi oli väga mõnusalt värskendav.
Järgmine peatuspaik oli Westbury hekklabürint (maze). 3000st istikust Austraalia kõige suurem labürint istutati 1984. aastal. Meil võttis omajagu aega labürindi keskel olev platvorm üles leida, aga täpselt sama teed tagasi ei osanud minna. Maze teemajas kohtusime ühe isa ja pojaga, kes meiega samaaegselt labürindis olid. Nendel ei õnnestunudki platvormini jõuda. Tulid tagasi ja küsisid kaarti.

16. jaanuari viimane külastuspaik oli Meander Falls – kõige kõrgem juga Tasmaanias – 183 meetrit. Joani ja tagasi oli vaja matkata 7,5 km, kuid seekord ei olnud enam tegemist kerge rajaga. See tähendas umbes 4-7,5 tundi edasi-tagasi matka. Tuli minna, sest tegu ju ikkagi kõige kõrgemaga Tasmaanias!
Rada kulges üle orgude ja mägede, läbi metsa, jõe kaldal, kivilt-kivile hüpates, pehmemal pinnasel. Mäest üles minna oli kuumaga rakse… Aga kohale me jõudsime ja juga nägime. Müra kuulsime juba eemalt. Täitsime veepudelid ja nautisime vaadet.

7. päev
Hommik algas Deloraine karavanpargis. Esimest korda sadas vihma öösel.
Sõitsime mööda Keskmaa kiirteed Tasmaania kaguossa Tasmani poolsaarele Port Arthurisse. Vahepeal tegime peatuse ja ostsime tee äärest poiste käest kirsse, 6 AUDi kilo. Meil oli münte 5.55 ja seega saime kilose paki isegi odavamalt. Täna Sydneys poes käies nägin kirsse 19.99 kilohinnaga.
Käisime ka Dunalleys mõõna vaatamas. Paljas liiv ja mereelukad, vesi taamal kaugel, ilus vaatepilt. Rannas oli palju merekarpe.
Meie päeva sihtpunktiks oli Port Arthuris asuv vangla (eriti raskete kurjategijate parandusasutus, kõik vangid olid rohkem kui ühe kuriteo sooritanud).
Sõitsime katamaraaniga Port Arturi lahes, vaatasime eemalt Surnute saart, kuhu on maetud u 1100 kinnipeetut ja paarsada vaba hinge.
Ööbisime kenas kohas – Cherry Park Estate. Hoov oli kenasti haljastatud, tagahoovis olid kanad, paabukana, paabulind ja hobune. Soovitame kõigil minna Vicki ja Michael Robertsi juurde ööbima.

8. päev
Poole üheteistkümnest hommikul lõppes meie Tiida laenutus. Läbisime 1107 km ja kulutasime mägedes sõidu ja kiirteede peal 74 liitrit kütet.
Järgnesid kaks päeva Tasmaania pealinnas Hobartis. Võtsime hostlis koha ja puhkasime. Seejärel läksime Hobarti linnatänavatele jalutama. Käisime sadamas, selles samas, kuhu saabusid regati Sydney-Hobart jahid.
Leidsime endale järgmiseks päevaks tegevuse. Maksime Windward Bound´iga veele minemise eest raha ära ja olime kindlad reisilised pardal.

9. päev
Purjetasime kella ühest neljani õppelaevaga Windward Bound Derwenti jõesuus. Saime otsi katsuda, kohvi-teed juua, puuvilju süüa ja juustu näksida. Ilm oleks võinud olla sama hea kui eelmisel päeval. Tekkis suur igatsus mõnest palju pikemast purjekruiisist osa võtta.

10. päev
Koju minemise päev. Saabusime Sydneysse. Läksime juba õhtul peale viite magama. Puhkasime paljudest muljetest. Laadisime arvutisse rohkem kui 300 pilti.