1. päev (11. jaanuar 2007)
Sydney – Melbourne
Rongiga sõitsime pea 13 tundi, sest õues oli ekstreemne kuumus (41 kraadi) ja rong ei saanud täiskiirusel kimada. Tavaolukorras sõidab rong 12 tundi. Pilet maksis 110 taala nägu. Rongis sees oli pigem külm, sest inimesed on konditsioneeridest ülivaimustuses. Vaated rongiaknast olid valdavalt pruunid, kollased, kuna valitseb põud. Jõed on kuivanud. Mõnel pool natuke vett jõesängi põhjas on ja see on siis pea ainus riba, kus midagi rohelist näha on.

Melbourne – Geelong
Modernse linnalähirongiga sõitsime veel 70 km Hugole ja Ritale külla. Noth-Geelongi rongijaamas oli vastas Brigita, eelnimetatute tütar oma kõige noorema tütrega. Üsna pea selgus, et eestlasel Hugol ja lätlasest Rital on väga suur ja ühtehoidev pere. Väga kena perekond eesotsas 82-aastase lahke, reipa ja elujõulise Hugoga. Jõime õhtuteed, tutvusime ja panime paika järgmise päeva plaanid.

2. päev
The Great Ocean Road

Brigita viis meid oma People Moveriga (Toyota Tarago) The Great Ocean Roadi vaatama. Ookeaniäärne tee lummavate vaadetega viis meid Lorne nimelisse linna, kus me lõunatasime. Vahepeal tegime peatuse Split Point´i tuletorni juures (nagu Tahkuna majakas). Brigita rääkis, et leidub palju inimesi, kes vaid selle tee pärast Austraaliasse sõidavad. Väga kuulus veel kuulsamate vaadetega tee.
Tagasi tulime läbi metsa, Rita märkis siinse metsa päris kasutuks, sest seeni marju siin ei kasva. Seejärel oli meil vaba aeg iseseisvalt Geelongi linnaga tutvuda. Kuna valitseb põud, siis kogu muru on kuivanud. Vaated on pruunid, parkidest puuduvad piknikku pidavad pere- ja sõpruskonnad. Esmalt tegime tuuri tasuta turismibussiga, seejärel vestlesime vesilennuki piloodiga, kes püüdis meid lennule meelitada. Siiski osutus see liiga kalliks. Meil ju Tasmaania reis alles ees! Käisime veel vaaterattaga sõitmas, mis võrreldes Eesti ilmaratastega lausa kihutas!
Tutvusime veel ka Hugo ja Rita aiaga. Seegi oli võrratu – kasvasid seal apelsinid, sidrunid, greibid, kiivid, aprikoosid, ploomid, õunad, ploomid, tomatid jne jne. Aed meenutas natuke onu Ärni aeda, kuna ka Hugo on pookimise spetsialist. Maja ees sirgus kask. Tegelikult on Geelongis peaaegu iga maja ees kask.
Õhtul viisid meid perekonna lapselapsed pubisse/ klubisse. Noorem põlvkond oli ka väga sõbralik, jutukas – igati tore oli nendega väljas käia.

3. päev
Melbourne
Laupäeva hommikupoolikul tutvusime Hugo ja Rita ülejäänud laste ja lastelastega. Neil on tõepoolest ühtehoidev ja suur pere, kõik tulid uudishimulikult meid kaema. Ja nagu selgus, olime täitsa toredad. Juttu oleks jätkunud kauemakski, Hugol oli meile veel ja veel asju näidata, aga pidime hakkama Melbourne sõitma, et heita kiire pilk Austraalia euroopalikule linnale Melbournele ja sõita edasi Tasmaania pealinna Hobartisse.
Muideks, Hugo andis Mardile koopia leeriõpilaste õnnistamisest (laulud ja nimekiri) Kärdla kirikus 1. detsembril 1940, kus uhkelt teiste seas seisavad nii tema enda nimi kui ka Mardi vanaema nimi.
Veel saime kaasa koopia fotost, kus on Hugo isa ja Mardi vanaema ema.
Tuleb tunnistada, et ajasime vanainimesed nii elevile, et nad ei saanud öösel rahulikult magadagi. Aga jah! Neile meeldis, et tulid kaugest Eestist noored külalised. Rita pani meile Melbourne kaasa vorstijupi ja Hugo Läti suitsusprotid. Väga hoolitsevad. Ise viisime neile külakostiks Kalevi komme ja šokolaadi (isa saatis meile jõuluks).
Sellest polegi blogis juttu olnud, et Austraalia garantiini inimesed võtsid ühe paki kommi endale!!! 4 pakki jõudis kohale, viienda maiustasid ise ära.

Melbourne on väga ilus ja arenev linn. Jalutuskäik linna peatänavatel viis meid lõpuks väärika Parlamendihooneni (kus me maiustasime kaasapandud vorstikest), sealt edasi võimsasse katedraalil ja lõpuks suurde parki, kus oma jalgu veidi puhkasime ja murule pikali viskasime. Melbournes nägime väga palju pulmi, ühel uhkemad autod kui teisel ja tavaliselt kaks-kolm samasugust autot korraga. Enamus olid Mustangid.
Minu sooviks oli ühte pilvelõhkujasse kohvi ja jäätist kaema minna. Infopunktist soovitati meile Melbourne Observation Deck´i. See on kõrgeim büroohoone lõunapoolkeral. 253 meetri kõrgune. Nautisime 360 kraadi vaadet ja juba tuligi kiirustada lennujaama poole. Ees ootas Austraalia kõige lõunapoolsem asustatud punkt.