Annika soovil ja lugejate rõõmuks kirjeldan mõne sõnaga, kuidas tundus meie väljasõit Hunter Valleysse.
Vaatasin järgi, mida entsüklopeedia HV kohta ütleb. Ennemuiste oli piirkond kuulus hoopis söe poolest. Veini abil hakati turiste kohale meelitama alles viimase kolmekümne aasta jooksul, pärast söekaevandamise ebapopulaarseks muutumist.
Vein meelitab turiste nagu mesi kärbseid, põhiliselt sellepärast, et sisaldab alkoholi. Oli meiegi seltskonnas neid, kes mõnevõrra liialdasid. Nimesid ma ei nimeta.
On lausa uskumatu millise tihedusega Cessnocki ümber veinikeldreid (keldrite asemel on tegelikult tavalised plekist laohooned) on. Ma arvan, et kõigi tootjate veinide maitsmiseks kuluks oma paar nädalat. Samas nad teevad seal kõik enam vähem sama sortimenti. Ikka semijoon ja kabernee, sihuke hele suht kuiv eelmise aasta vein. Noored olid need sellepärast, et iga veinisäilitamise aasta eest tuleb riigile maksu maksta. Austraalias on vanad veinid kallid. Minu lemmikuks osutusid magusamad dessertveinid, tehtud Tramineri viinamarjadest. Meenutasid põltsamaa Tõmmut. Väga mõnusad niisama joomiseks.
Veinimaitsmine käib lihtsalt. Lähed letti ja muudkui aga valatakse välja. Klaasid on muidugi väikesed. Ülejäägi sokutad pisikesse ämbrisse.
Ööbisime karavanpargis telgi sees. Lisaks murule oli seal kaks basseini, mullivann ja kohaliku jõuluhullu üledekoreeritud kämping. See nägi välja nagu suur lõke oleks peaaegu lõpuni põlenud, hõõguv tukikuhi ja nende vahel motoriseeritud jõuluvanatopised ning laulvad hirved magusasti grillimas.
Tagasiteel külastasime söesadam Newcastlit. Jalutasime rannal ja muulidel. Tuul tuiskas liiva üpris valusasti. Inimtühju Liivarandu oli seal nii kaugele nagu silm nägi.
Kuna tagasiteel ähvardas pistrik kütuse enne neelata, kui Sydneysse jõuame, keerasime kiirteelt maha ja sõitsime natuke vana Pacific Highwayd mööda. Päris lahe kiirakääruline tee oli. Tekitas rännukihku.