Täna oli Melbourne Karikas (hobuste võidusõit). See päev on peaaegu et rahvuspüha, ainult et kõik lähevad tööle. Iga firma boss ise vaatab, kuidas selle päeva täpselt planeerib.
Minu töö juures alustati organiseerimisega juba eelmisel nädalal. Esmalt pidi igaüks kirja panema, mis söögi ta sel tähtsal päeval kaasa toob. Kuna Austraalia on multikultuurne, siis parim valik oli midagi rahvuslikult toidulaualt. Minu jaoks aitas Mart välja mõelda lihapallid. Hea lihtne näksida. Niisiis eilne õhtu kulus meil pallide keerutamisele-küpsetamisele. Teiseks, nagu ikka siin kombeks on, tuli panuseid panna. Eelmine kord pidin panustama ragbi finaalmängule, seekord hobustele. Panin mängu 5 taala.
Täna peale kella ühte kogunesid kõik suure-suure laua, baarikapi, teleka ja tugitoolidega koosolekuruumi ning asetasid oma toidu lauale. See oli lõpuks kuhjaga täis, magusad toidud polnud veel kohale jõudnud. Sõime ühiselt (25-kesi) lõunat ja jõime veini.
Peale sööki loositi igale ühele vastavalt panustele hobused ja ei jäänudki muud üle kui finaali oodata. Peab tunnistama, et telekas, millest seda suurt finaali vaatasime, oli väga väike ja lisaks veel igivana. Enne tänast käisid ikka jutud, et ülemus toob kodunt...
Ja siis vaatasimegi lühikese finaalsõidu ära. Peab tunnistama, et minagi võitsin. Loosiga olin tõmmanud endale võiduhobuse ja kolmanda koha hobuse. Sain 26.90.
Ei jäänudki muud üle, kui aidata toiduülejäägid (mida oli palju!) kööki tassida, nõudepesumasin tööle panna ja tagasi tööle minna. Kell oli juba neli läbi, nii et üpriski õhtupoolik ja keegi eriti tõsiselt töö tegemist ei võtnud.
Töökaaslased olid väga elevil, et ma kahe hobusega võitsin ja lausa käskisid mul Mardile uudist teatada. Veensin neid, et see oli algaja õnn.
Viimasel ajal on töö juures ühise laua taga koos olemist rohkemgi olnud. Sünnipäeva puhul toodi mulle minu-nimeline maasikatort küünaldega ja lauldi sünnipäevalaulu. Kui esimese tüki tordist lahti lõikasin, siis pidin ühe soovi mõtlema.
Oktoobris oli veel sünnipäev Jim´il ja Geney´l.