Kirjutame Mardiga erinevad tekstid reisist. Eks mõlemad mäletavad „omi” asju, mis rohkem muljet avaldas ja sümpatiseeris. Niisiis kõigepealt natuke Tiiust.

Tiiu jõudis Brisbanesse 16. novembril. Ootasime seda kuupäeva väga, sest ees ju oli põnev ja pikk reis. Haiglatööga jätsin hüvasti. Nats kahju oli ka, sest töökaaslane Sandra (see, kes mänge laenutas ja söögikohti soovitas) oli ikka väga tore. Viimasel tööpäeval kinkis ta mulle Austraalia-kujulilse kärbsepiitsa (see olevat kodus igal tõelisel Oz-il), kohaliku karvase linnu (mis teeb linnuhäält ka) ja väga häid laimi karamellkomme. Sandrale viisin Kalevi komme, metallist kinkekarbis, kus on Tallinna, Tartu, Pärnu ja Viljandi panoraam peal. Väga sümpaatne.

Kuidagi sattus just nii, et reisimagnaadi Aivo juures oli Tiiu saabumispäeval suve alguse pidu. Võtsime Tiiu reisikaaslase ta tütrega (kes on Brisbanes kohalik) ka kaasa ja läksime saunapeole. Mitte just igaüks ei saa Austraaliasse maabumise päeval kohe sauna (või siis pigem, et ei saa üleüldse sauna)!
Järgmisel päeval näitasime Tiiule veidi Brisbane linna, ka Mt Coot-Tha otsast, ja käisime Queens Mall teaterkinos Elizabethi filmi vaatamas. Kinoteater on seest väga uhke ja võimas, tasub ka filmi vaatamata külastada. Õhtusöögi valmistas meile Tiiu reisikaaslase tütre mees. Uus-Meremaa moodi lambapraad viis keele alla. Uusi kokkamisnippe saime ka – küüslauku proovime küpsetada ahjus tervena ja koorimata. Väga maitsev!
Ja siis saabuski 18. november, pühapäev, mil me oma pikka teekonda Lääne-Austraaliasse alustasime. Plaan oli tehtud nii, et 27. novembril sõidab Tiiu Mt Isa linnast Melbournesse psühhiaatrite konverentsile ja meie jätkame teed lääne suunas.
Litsusime oma pisikese Mirage laeni asju täis, surusime pagasiluugi kinni ja järgmine peatus oli Bundaberg. Bundabergis - mäletate küll - tegime tsitruste pakkimise tööd. Seega oli väga tuttav tunne sinna minna ja hea ka. Käisime isegi oma vana kodu vaatamas ja tunnistasime, et ca 60 000 elanikuga linnas oli täitsa palju muutusi toimunud meie äraoldud 4,5 kuuga.
Käisime Moore Parkis ookeanis ujumas ja nautisime päikest. Muideks, näitasime Tiiule mandakakasvandust ja pakkimisliini ka.
Edasi peatused Emu Parkis ja Arlie Beachil. Kuna kilomeetreid kogunes iga päev palju, siis otsustasime ühel päeval üldsegi mitte sõita ja ookeanil puhata. Käisime taaskord Suurel Korallrahul. Tegime tuuri ocean raftingul, vaatasime aborigeenide koobast, snorgeldasime värviliste kaladega ja ujusime. Kuna käes oli november, tähendas see mürgiste (surmavate) meduuside ilmumist vetesse. Tungivalt soovitatav oli kanda ujumisel pikka kombekat. Osad turistid olid nii ära hirmunud, et kandsid kapuutsiga pikka kostüümi, kindad olid ka käes. Me Mardiga saime surfisärkidega hakkama – jäime ellu! Sildid hirmkalli helikopterisõidu eest ei heidutanud meid.
Siiski edaspidi olime vees käies väga ettevaatlikud. Teised loomad, keda rohkem kartsime, need olid krokodillid jõesuudmetes. Ühes rannas käis Tiiu ujumas, kus pärast nägime hoiatavat silti – krokud!
Townsville linnas käisimegi ookeanis ujumas ainult spetsiaalses võrguga piiratud alas. Hirmutamine ikkagi mõjus…
Kui Brisbanest Townsvilleni sai mööda ookeani äärt sõita, siis edasi keerasime sisemaale. Mt Isa oli sihtpunktiks. Nüüd hakkas ilm kuumaks minema ja teedel oli üha vähem liiklust. Sõiduautosid oli mitu korda vähem kui max 53.5-meetriseid autoronge. Päris palju veeti elusloomi, rekkal kolm vagunit järel, loomad ise 3-4 korrusel.
Läbisime väikseid fossiililinnu – Hughenden, Richmond, Julia Creek – ja jõudsime kaevanduslinna Mt Isa.
Sydneyst tuttavad Britt ja Reedik kostitasid meid, näitasid ümbrust ja linna. Tänu neile saime õlut ja siidrit osta! Sest igaüks Mt Isa linnas alkoholi osta ei saagi. Alkopoes pead klubikaarti näitama. Õnneks Reedikul oli vajalik paberimajandus tehtud ja klubikaart soetatud. Põhjus, miks peab kaart olema, võib olla selles, et abokad ei saaks nii lihtsalt mõjuaineid kätte. Me ei tea seda, aga… Darwini linnas on sama süsteem.

Mt Isas käisime mäe otsas linnavaadet nautimas. Sel korral oli üks lisaväärtus, mida näha – metsatulekahju. Põles nii, et leek oli kaugele näga. Et siis ühest küljest ümbritses linna tossusein.
Veel vaatasime maa-alust haiglat (kus oli hea jahe) ja ülejäänud aja veetsime vees. Ühel päeval sõitsime Mt Isa linnast veidi välja järve äärde, mis oli tegelikult linna veehoidla. Käisime tammil ja nägime surnud kilpkonna. Ujusime magevees suurte veekavude vahel ja edasi suudusime linna basseini.
Mt Isas tundus päike väga karm olevat. Tegelikult tingimused alles läksid aina karmimaks.
27. novembril viisime Tiiu lennujaama ja saatsime ta kurvastades ära. Ma olin väga kurb, kui Tiiule lennujaamas lehvitasime.