Sõitsime Tiiuga Townsville. Kõigepealt kimasime Bundabergi ja käisime Wallavilles apelsinipakkimise tsehhi vaatamas. Tädid tundsid meid ära, aga tegid suured silmad, et neil on vaikne periood ja tööd ei ole saada. Me rahustasime neid, tulime ainult Tiiule mandakavabrikut näitama.
Järgmine peatus oli Arlie Beach. Whitsunday saared kutsusid kaatrituurile. Vesi oli soe ja sinine. Käisime abokate koopas ja korallidel snorgeldamas. Whiteheaven beach oli nii-nii uskumatult valge liivaga, et silmadel hakkas väga valus. Tagasiteel sooritas paat hulga lainehüppeid ja kurvivigureid, mispeale üks tüdruk paadi põhja kukkus.
Townsvilles ujusime meriherilasevõrgus ja suundusime sisemaale. Sõitsime mööda paljudest autorongidest. Läbisime päris mitu fossiililinna. Seal on piirkond, kust on palju sauruse- ja molluskifossiile leitud ning sellepärast on kõik linnakesed Ülemaa maanteel (Overlander way) fossiilipealinnad.
Mount Isas vaatasime kuidas elavad kaevurid ja Britt ja Reedik. Veelkord suur tänu toreda võõrustamise eest! Tiiu lendas Melbourni, mis oli väga kurb, sest Tiiu lõbustas meie ekspeditsiooni vägagi.
Mount Isabellast võtsime suuna Suurele Kivile. Tee viis läbi tühjuse. Vähemasti eestlase meelest on seal tühjus. Ainuke suurem koht oli Alice Springs. Nägime palju lesivaid esmainimesi. Kõrbepargis saime teda, et kõrb on elus, aga elu on pisike ja tegutseb öösiti.
Päeviti on väga kuum. Me pakume teepeal, asfaldi kohal oma 55 pügalat üle nulli. Ja just seal kõige kuumema tee peal, kakssada versta enne Suurt Kivi tuli see rihmaratas mootori küljest ära, mis teisi rihmarattaid ringi veab. See tuli meil ükskord eelmisel aastal Bundabergis ka küljest ära, aga me liimisime asja tagasi ja unustasime. Õnneks oli meil liim alles, aga kajuks tundus pulli nii kulunud olevat, et konditsioneeriga me seda enam koormata ei julgenud. Mootori jahutus (veepump) on ikka palju tähtsam, kui inimeste jahutamine. Siinkohal saadame solidaarsustervitused Ingmarile ja Ivarile peredega, sõitsime kuni Perthini ilma konditsioneerita.
Suur kivi on päris müstiline asi. Kogunisti nii müstiline, et kivi ümber on rahvuspark, kuhu öösiti minna ei tohi (tervitused Mikule, Jaanile, Egonile) ja kui tohib siis peab maksma $25 per naase. Jõudsime kohale õhtusel ajal ja võtsime platsi Yulara kuurortis, mis on ehitatud Uluru ooteruumiks, kus peaks ööd veetma. Hommikul ärkasime vara, liikusime päikesetõusu vaatamise platsime, kus oli üpris palju turiste. Päeva jooksul tegime kivile tiiru peale. Üles ronida ei üritanudki, sest ema ei luba.
Tagasiteel nägime punast autot ja lehma, mõlemad kaunis surnud, aga punase auto küljes tundus olevat just sihuke rihmaratas nagu tarvis. Kahjuks ei õnnestunud teooriat Nissan Pintara ja Mitsubishi Mirage pullide sobivusest kontrollida. Kõrbes on päeval nii kuum, et mingiks tõsisemaks mehhaaniku lammutustööks lageda taeva all tuju ei teki.
Coober Pedy oli järgmine oluline koht meie teel. Coober Pedi on tõeline opaaliauk. Kogu maapind on sealkandis läbi uuristatud ja sellest palju toredaid kruusakuhjakesi tekitatud. Lihtsalt väga originaalne maastik. Lõputu kruusane tasandik väikeste kuhjakestega. Opaale ostsime ka. Maa-all telkisime ka.
Port Augustas veetsime liiga palju aega. Eks eesmärk oli ju hea. Tahtsime oma pillile uue rihmaratta tellida. Varuosapoe taat lubas, et ülehomseks on kohal, tegelikult läks oma viis päeva ja tegelikult oli igati sobimatu detail. Ootamise ajal sõtsime Flindersi mäestikku. Väga kenad mäed on. Ööbisime ühe mäe otsas. Vaatasime tähistaevast, mida ei rikkunud mitte ainuski lamp ega kuu ja mis oli täesti poolkera. Supervägev magamiskoht. Natuke offroad stiilis teid võtsime ka.
Nipet näpet tegime veel ja juba saimegi suunduda läände.