Ilm Perthis on veidi jahenenud. Boxing dayl (26.detsember) lõime kuumarekordi! Ilmajaam mõõtis 44,2 kraadi. Lahe! Oli juba sama tunne, mis kõrbes olles. Aga ega eriti lohutust sellest lühikesest jahenemisest ole, sest järgmise nädala alguses temperatuur pidavat jälle tõusma ja uue aasta saame vastu võtta taaskord 40-kraadises soojuses. Muideks just lugesin Perthi tutvustavast voldikust, et suvekuude päeva keskmine temperatuur on kuni 33 kraadi, paaril päeval kuus on 35 kraadi ka. Kuumalainetest ei kõppugi. Minu isa teab selle põhjust, koolis sai teada.

Enne kui uus aasta kätte jõuab, tahan veel meeldejäävamad seigad meie >10 000km pikkusest reisist kirja panna. Kel kannatust ja jaksu, see loeb.
Eelmises sissekandes jõudsin Tiiu äralennuni.Niisiis jätkus meie teekond Lääne-Austraaliasse Mt Isa linnast Mardiga kahekesi. Mt Isa oli ka koht, kus märkasime, et autokummid on ära kulunud. Kahjuks meie auto mõõtu kumme selles linnas müüa ei olnud, seega sõitsime edasi, sest asi polnud veel ju nii hull.
Kimasime ühe jutiga pea Tennant Creeki välja, väikese peatuse tegime Tennant Creeki telegraafi jaamas. Tutvusime, kuidas 19.sajandi lõpus telegraafi liin ehitati ja Adelaidest Darwinini kommunikeeruti ja muidugi Inglismaaga ka.
Queenslandi ja Northen Territory (Põhjaterritoorium) vahel Ovelanders Way teel puu-ja juurvilja karantiinipunkti polnud. Isegi polnud silti, et söö kohe oma puuviljad ära. Mis aga oli? Silt, et võid nüüd 130ga sõita.
Teel valitses vaikus. Vaated olid avarad, aga midagi erilist näha ei olnud. Üpris kiiresti sai eufooriast üle, et nii kaugele on tühjust näha. Autosid vastu ka ei tulnud (kuni Stewart Hwy-ni).
Järgmisel päeval tegime peatuse kivikuhja juures – Devils Marbels. Mart tegi seal panaraamfoto, Flickrist otsige üles (seal on tehtud ka muna kujulise kivi pilt, suur kivi, mis on täpselt keskelt pooleks).
Edasi sõitsime Alice Springsi. Vägev linn! Nii palju aborigeene polegi vist üheski teises kohas näinud. Ja kõik seal nii vabalt. Istusid lihtsalt kambakesi muru peal, ei teinud mitte midagi. Jalutasime jalakäiate šoppamistänaval – Todd Mall. Suveniiripoodides (peamiselt aborigeenide kunst ja opaalid) olid müüjateks valged inimesed. Aborigeenid lesisid väljas. Õhtul käisime Anzaci mäe otsas, nautisime päikeseloojangut ja Alice Springsi linnavaateid.
Järgmisel hommikul tahtsime minna reptiiliparki, aga see oli kinni. Põhjus selles, et Queenslandist Northen Territorysse minnes pead kella keerama. Me keerasime küll, aga vales suunas… Tund aega varem kobistasime seal ukse taga ja olime pahased, et miks see avatud ei ole! Ukse taha jäämine andis meile põhjuse külastamaks hoopis Simpson Gap´i, mis jääb Alice Springsist veidi lääne poole. Võimas koht, veel võimsamad vaated. Järjekordne kivi formatsioon. Vee jõud. Tegime tutvust kivikängurudega.
Veel enne Suure Kivi poole suundumist käisime Kõrbepargis ja saime selgeks, et tegelikult kõrb ei ole tühi ja eluta paik. Nägime ära Thorny Devili! Pisike ja armas okkaline elukas. Kollane.
Õhtuks jõudsime Yularasse, 140 km enne pidi Mart nats autot parandama. See kuramuse pulli tuli ära. Aga õnneks on Mart Meistrimees ja päästis meid kõrbesurmast.
Pikad pikad teed on pea et ääristatud mahajäetud autotega. Hirmutavalt palju oli teele lähemal ja veidi kaugemal näha autosid ja autoraame, rüüstatud, osad põlenud… Nii, et meel oli hea, kui kesk kõrbe minema saime ja suure kivi juurde Yulara asulasse jõudsime.
Arutlesime ikka ja jälle, kas backbackerid jätavad lihtsalt oma auto maha, kui enam edasi ei sõida ja nupp peale ei hakka, kuidas korda teha. (Nüüd siin Perthis vaatasime järjekordset Austraalia Outbacki filmi - Murder in the Outback – ja saime selgeks, et tegelikult on autodes sõitnud backbackerid kohalike hullude poolt mõrvatud ja nii need autod üksikuks jäävad. Brisbanes vaatasime teist õudsat outbacki filmi nimega Wolf Creek).

Suurt Punast Kivi Uluru, häälda: [Uluruu], nägime 30/11/2007 päikesetõusul koos paljude teiste turistidega. Päris suur rahvahulk oli kokku tulnud, et näha, kuidas kivi pimedusest ilmub, värvi muudab, kuidas päike oma kiirtega seda suurt kamakat paitab. Kivi iseenesest on päris suur lahmakas ja avaldas meile mõlemile muljet. Ei suutnud ära öelda ühe asiaadi kenast pakkumisest koos Mardiga suure kiviga pildile jääda. Enne tegime muidugi nendest pilti. Kivi juurde saamiseks pead lunastama näost $25.
Seejärel suundusime matkale ümber selle 348m kõrguse monoliitkivi, mis võttis aega 3h. Kivi otsa me ei tahtnudki ronida (Marget ei lubanud ka). Nii ehk naa selleks ajaks, kui me üles minemise rajani jõudisme, oli kivi otsa ronimine keelatud (temp 36 kraadi või rohkem ehk ilm ronimiseks liiga kuum) ja trahv ikkagi üritamise eest $5500.

Proovisime autole uut pullit saada, aga võite isegi aimata, et sellisele pisikesele masinale sellist pisikest juppi nii lihtne pole saada. Eriti veel keset Austraaliat, kõrbes, kus on rohkem 4WD masinaid näha, varuosi siis ka. Võtsime riski Port Augustasse välja sõita (<1500 km) ja seal uus jupp tellida. Kes ei riski, see šampanjat ei joo. Või kuidas see oligi? Ainult eestlased teevad nii.

Coober Pedysse sõitsime igaks juhuks kondinsioneerita ja ainult tänu sellele tundsime omal nahal, kui kuum seal keskel ikka oli. Anneli ja Urmase kingitud Australia Outbacki raamatus oli muidugi selgelt kirjas, et peamine turismihooaeg on kuni oktoobrini (Austraalia talv), edasi läheb ilm „soojaks”. Jõime kohutavalt palju vett. Higistasime veel hullemini, riided olid seljas märjad. Kui vesi pudelisse seisma jäi, siis polnud seda enam hea juua, kuumaks läks. Tõesti, nagu oleks kuuma vee kraanist vett pudelisse pannud. Umbes, et võiks juba teed teha. Seetõttu on kaval veepudel ööseks sügavkülma panna.

Teel nägime väga palju tuulispaskasid, mis kõrbe punast liiva üles keerutasid. Ühe korra pidin auto isegi kinni pidama ja ootama, kuni suur tuulelehter üle tee läks. Ei julgenud sinna sisse sõita. Kõrge ja piisav, et sind kaasa haarata. Tolmutormi juhtusime ka nägema, ühel pool teed kogu silmaulatuses hõljus liiv õhus.
Northen Territory ja South Australia (Lõuna-Austraalia) piiril oli palju hoiatavaid silte puu-ja juurvilja karantiinitsooni kohta. Hakkasime hoolega õunu ja apelsine sööma. Porgandeid ja tomateid ei jaksanud.
Coober Pedys, Austraalia opaalipealinnas, käisime vana opaalikaevandust, suurt vintsi, CP ainsat (metallist) puud ja kõrbe ringrajasõitu vaatamas. Kümneid kilomeetreid enne asulat oli maapind üles songitud, kõik pisikesi kruusa kolmnurki täis (vaata Flickrist veel pilte). Saime teada, et CPs on Austraalia paremuselt teine vesi, kohe Tasmaania järel. Neil seal on desalineerimise jaam, maapõue vesi on soolane. Tankisime meiegi veekanistri -ja pudelid täis, viimase väga hea maitsega klaasitäie CP vett sain Perthis kuumaga ära juua.
Ühe öö magasime CPs maa peal ja teise maa-all. Päeval on kuumus jube, maa-all oli täitsa hea olla. Seetõttu ca ¾ elanikest on endale kodu just maa-alla rajanud.

Õhk kõrbes oli väga kuum ja kuiv. Nina limaskest kuivas täitsa ära, nina muutus valusaks. Juuksed muutusid väga kuivaks ja vormituks. Paber oli nagu krep. Kõik pinnad päikese käes ülikuumad. Üks kohalik rääkis, et päikese käes on 50-55 kraadi ikka. Päeval väljas seistes oli nahal lausa valus, kui päike otse peale paistis.

Coober Pedyst sõitsime Port Augustasse, teel vaatasime soolajärve. Me kumbki polnud varem soolajärvel kõndinud ja avastasime, et üpris sarnane tunne, mis jää peal. Jätkub… kunagi.