Kõik märgid näitavad, et ma olen liiga rumal tänapäeva ühiskonnas hakkama saamiseks. Pean dissitendiks hakkama. Kõndima ringi padjapüür peas ja õppima Enn Tartolt organisatsioonita organisatsiooni põhimõtteid.
Viimane märk rumaluse kohta tuli Hobarti lennuväljalt. Just enne metallidetektorit taipasin, et taskunuga on jälle taskusse ununenud. Hopsti tekkis idee, ehk see detektor on põranda lähedal tuimem, panen noa kinga sisse. Selline idee ongi märk minu ühiskondlikust suutmatusest.
Detektor ikkagi detekteeris metalli. Ma võtsin noa kinga seest välja ja panin sinna karpi, mis röntgenist läbi lastakse. Üks tädi pakkus, et võiksin selle oma pagasisse lisada, millega ma rõõmsalt nõus olin, aga siis ilmus kuskilt veel üks tädi, kes teata, et ma üritasin nuga lennukisse toimetada ja see on riigi seaduste vastane ja edasi tegeleb minuga politsei.
Tuligi politsei, keskealised härra ja daam kuulasid mind üle ja leidsid mind mitte ohtliku terroristi olevat vaid lihtsalt väga rumala teoga hakkama saanu. Seepeale saatsid nad ühe teise kordniku uurima, kas ma ehk ikka lennukisse saaks. Kahjuks teatas Virgin Blue, et nemad mind oma lennukis näha ei soovi. Ja nii ma jõudsingi koju Annikast seitse tundi hiljem.