Talv on lõpuks kohal ja tuleb muutuda külmakartmatuteks. Sest kui külma kardaks oleks hirmus. Toas on sooja viieteistkümne, kaheksateistkümne pügala kanti. Laupäeval istusime pusad seljas päikse käes õues, toas oli pikemalt viibimiseks liiga külm.
Eks meil oli ju kolm vaba päeva ka, vihmaga ei saa tsitruseid korjata. Vihmaga on redelid libedad, mis võib põhjustada korjajatele vigastusi. Tsitrustele põhjustab märg ilm vigastusi niikuinii.
Seega otsustasime hakata talisuplejateks. Korallrahu nimega Lady Musgrave saar on talisuplemiseks priima paik, veetemperatuur 22C. Eriti veel kui on võimalik laenutada akvalang ja instruktor.
Mina ei ole ilmselt veel talisuplemiseks sobivas konditsioonis. Mul hakkas kalüpsost hoolimata külm juba paadisilla ääres hulpides, kui me pidime ette näitama sukeldujatele olulisi trikke. Täpsemalt maskist vee välja puhumist ja suust mullide välja puhumist koos huulikust vee välja puhumisega. Kõik sukeldujate trikid käivad muidugi vee all.
Pool tundi korallimäe ümber möödus nagu lennates, väga ilus ja värviline värk on see Suur Korallrahu küll jah, tuleb tunnistada.
Tulevikku vaadates on selge, tuleb omandada sertifikaat veealuse iseseisvuse kohta, et ei peaks enam instruktori ja teiste turistidega käevangus külmetama. Eks ma trehvasin otsapealseks kah, Annikal oli minu ja amfiibinimese vahel palju soojem.
Peale sukeldumise nautisime korallelu nii klaasist põhjaga kui klaasist külgedega paadist. Klaasist külgedega paat on justkui poolallveelaev!
Aga nüüd oleme juba paar päeva tagasi apelsinide, kastide, veeplekkide ja mahlaapelsinide maailmas.
Tervitame kõiki külmakartmatuid ka!