Nädalavahetusel sai suitsusauna ehitatud, seenemetsas ja Draamal käidud - tavalised sügisesed tegevused.
Võrreldes eelmise aasta teatriralliga olime seda korda tagasihoidlukud. Külastasime 2 etendust ja mõlemad võib veidraks tunnistada, nii Antigone kui ka Idioodid. Eriti pärast Von Krahli etendust tundsin, et klassikaline teater on rohkem minu jaoks. Lähiajal vaatame ära ka Puhastuse, eks näis, mis tunnetega teatrist tulen. See on vähemalt tükk, kus on lugu.
Seenemetsas on hästi tore, tore on ka pärast, kui seentest toitu saab valmistada. Homseks plaanin seenepirukat, sama retsepti järgi, mille eelmisel aastal juba järgi proovisin. Õunakoogiga on näiteks nii, et seda ühte ja head retsepti pole ma veel leidnud, mida alati teha võiks, mis oleks mahlane ja hää. Igatahes on praegu üks katsetus ahjus ja eks näha ole, kas seda retsepti veel kordan.
See on aga maru hea, et eelmise aasta seenepirukas blogisse üles sai, hulk otsimisvaeva jääb nüüd ära.

Draama 2010 on alanud ja meiegi sest osa saamas. Võib küll öelda, et praktiliselt tänu sellele, et Mart kohe siis piletikassa sappa suundus, kui piletid müüki läksid. Muidugi ta "hilines" 1h ja seetõttu päris kõikide etenduste vahel enam valida ei saanud.
Nüüd on meil 5 päeva järjest kunstielamusi. Esimesed kaks on igati positiivsed olnud. EÜSis nähtud "Toatüdrukud" meeldis, kuigi hiljem tuli välja, et tänu malelaua puudumisele põrandal jäi meil algus arusaamatuks. Aga sest polnd midagi!
Eile õhtul vaatasime "Ird, K" Genklubis, mis oli ka täitsa väärt tükk!

Eelmisel nädalavahetusel jätsime teist nädalat järjest mäe külastuse vahele, kuna meil olid piletid ostetud, et Tallinna teatreid kaema minna. Piletite ostmine Draamateatrisse ja Linnateatrisse (ka NO99sse) on muidugi omaette ooper. Sõna otseses mõttes peab neid jahtima ja õigel ajal (mis on kuu esimene päev kell 10:00) ära ostma. Muidu jääd lihtsalt ilma. Ehk siis 1. detsembril sain piletid jaanuari lõppu ja NO99sse veebruari keskele.
Teatritükid olid väga head. Erinesid üksteisest 100% nii sisult kui lavastuselt. Etendusteks "Sinul on meretäis hirmu" ja "Ma armastasin sakslast".
Ühes palju virrvarri laval ja teises puhtalt näitlejad ja 3 tooli. Aga mõlemad nauditavad ja hästi tehtud.
Reedel käisime veel kord teatris (piletid ostsin kolmapäeval), sedakorda koduses Vanemuises vaatamas etendust "Koidula veri". Seegi uskumatult õnnestunult tehtud. Sügisel sattusime paar korda järjest Vanemuise etendusele, mis suuremat emotsiooni ei jätnud. Nii, et hästi tehtud!
Eile-täna käisime aga mäel ja eile õhtul ka Uue-Antslas saunas. Päike käib juba päris kõrge kaarega. Hommikud on valged ja õhtud ka! Sel reedel jalutasin tööle juba tänavavalgustuseta.

Kas teadsite, et 1971. aastal tegi Andres Ehin ettepaneku hakata võõrsõna "fantaasia" asemel kasutama uudissõna "ruja". Just samal aastal alustas tegutsemist ansambel Ruja.

Kuulsin raadiost, et Vanemuine otsustas rokkooperi salvestuse müüki panna. Julgen soojalt soovitada.
Kui keegi näeb müügis öölaulupeo salvestust, andke teada. Ma ostaksin ka selle hea meelega.

Lõpetuseks tutvustan Tartu Postimehe küsitlust, kus selgus, et tervelt 41% vastanutest hindas Tartu meeleolukaimaks suvesündmuseks rokkooperi Ruja.

Lugege ka Eesti Ekspressi artiklit Kel on laulud laulda...

Täna on lisaks Eesti Vabariigi taasiseseisvuspäevale minu vanaisa sünniaastapäev. Kahjuks ma ise Rassi ei jõudnud - olen mõtetes kohalolijatega.
Meeleolu igatahes on väga hea. Eile käisime Vanemuise suvelaval rockooperit RUJA vaatamas. Lavastus oli hea. Postimehest võite kriitikat lugeda, kuid palun ärge unustage kommentaare lugeda, sest viimased kajastavad publiku arvamust. Pean mainima, et Priit Võigemast ei ole mu lemmiknäitlejate nimekirjas, kuid Rannapi osa õnnestus tal suurepäraselt. Kui palju ta küll trenni tegi, et sellist häält ja kõnemaneeri saavutada? Super! Alendri ja Nõgisto tegelaskujud olid ka mulle väga meelt mööda. Ühesõnaga väga hea elamus, millele järgnes teine - suurepärane öölaulupeo ülekanne ETVs. Selle vaatasime lõpuni. Täna ütles isa mulle, et onu Jaan käis lauluväljakul kohapeal. Vägev!
Mul on hää meel, et Eestis on nii palju kultuurisündmusi. Ja on, mille vahel valida.

Me pole kuhugi kadunud. Endiselt oleme Perthis.
Elame igapäevast elu, aegajalt naabripoiss ikka lõbustab meid, nii heas kui halvas.

Pühapäeval käisime Burswoodi meelelahutuskompleksis Miss Saigoni vaatamas. Oli Perthi viimane etendus. Mõlemale muusikal meeldis. Hästi tehtud.
Lisaks vaatasime ringi Burswood Entertainment Complexis, mis on põneva kujundusega. Kasiino on tunduvalt väiksem kui Sydney Star Citys. Võtsime väikse napsu Iiri pubis ja jalutasime mööda jõe äärt koju tagasi. Õnneks oli meeldivalt soe õhtu.
Siin juba täitsa sügis käes. Kuigi päeval on üle 20 kraadi sooja, siis hommikud on jahedad. Aegajalt sajab vihma ka, kuigi mitte väga tihti. Üleeile sadas meist lõunapool isegi rahet.

Eile nautisime sõbrapäeva puhul teatrikülastust. Lugu rääkis mustast mehest Jandamarrast, kes esmakordselt Lääne-Austraalias, hakkas tulirelvadega valgeid vastu tapma. Põhimõtteliselt oli olukord tollal üsna lihtne. Valged kolisid mustade elualadele, hakkasid seal lehmi, lambaid karjatama. Mustad jäid oma elatusallikast maast ilma ja pidid valgete karjast matti võtma. Valged asusid seepeale musti halastamatult nottima. Seda enam, et valged ei pea musti mitte inimesteks vaid loomadeks. Ilmselt ei olnud tolleaegseil asunikel kohalikke nottides vähimaidki süümepiinu. Pigem tõrjusid nad karjakahjureid.
Lugu lihtne, aga Austraalia põliselanike lood ei ole lihtsad. Nende maailmapilt on üpris keerukas ja seoseline. Kogu abokate omavaheline jutt oli Bunubu keeles, näitlejad ise vist päris bunubud, seega ülihuvitav ja haarav teatritükk. Meenutas Võru Teatriateljee etendust “Castrozza". See oli ka võru keeles ja põnev.
Keelest arusaamine on paranenud. Isegi abokate inglise keelest, mis häälduselt väga arusaadav pole, õnnestus mõistu saada. Tiitrid jooksid muidugi ka, ega valged ju päris abokakeelt ei oska.
Huvitava kokkusattumuse tulemusena olime "Jandamarrat" vaatamas just selsamal päeval, kui Austraalia valitsus ütles abokatele "Me ütleme vabandust!". Eks ole ju põhjust ka, aga raha tuleks neile küll vähem jagada, teenimatu raha rikub põliselanikke.