Eile nautisime sõbrapäeva puhul teatrikülastust. Lugu rääkis mustast mehest Jandamarrast, kes esmakordselt Lääne-Austraalias, hakkas tulirelvadega valgeid vastu tapma. Põhimõtteliselt oli olukord tollal üsna lihtne. Valged kolisid mustade elualadele, hakkasid seal lehmi, lambaid karjatama. Mustad jäid oma elatusallikast maast ilma ja pidid valgete karjast matti võtma. Valged asusid seepeale musti halastamatult nottima. Seda enam, et valged ei pea musti mitte inimesteks vaid loomadeks. Ilmselt ei olnud tolleaegseil asunikel kohalikke nottides vähimaidki süümepiinu. Pigem tõrjusid nad karjakahjureid.
Lugu lihtne, aga Austraalia põliselanike lood ei ole lihtsad. Nende maailmapilt on üpris keerukas ja seoseline. Kogu abokate omavaheline jutt oli Bunubu keeles, näitlejad ise vist päris bunubud, seega ülihuvitav ja haarav teatritükk. Meenutas Võru Teatriateljee etendust “Castrozza". See oli ka võru keeles ja põnev.
Keelest arusaamine on paranenud. Isegi abokate inglise keelest, mis häälduselt väga arusaadav pole, õnnestus mõistu saada. Tiitrid jooksid muidugi ka, ega valged ju päris abokakeelt ei oska.
Huvitava kokkusattumuse tulemusena olime "Jandamarrat" vaatamas just selsamal päeval, kui Austraalia valitsus ütles abokatele "Me ütleme vabandust!". Eks ole ju põhjust ka, aga raha tuleks neile küll vähem jagada, teenimatu raha rikub põliselanikke.