Täna on suvekuu viimane päev. Täna on ka ühtlasi selle aasta nn lisapäev. Raadiost kogu aeg leierdatakse, et mida küll selle erilise aasta ekstra päevaga pihta hakata. Ma pole midagi fantastilist täheldanud.
Homsest hakkab sügis.

Täna rääkis üks mu töökaaslane, et tema isa abiellub selle aasta lõpus. Abiellub venelannaga, nime ei osanud öelda või ei mäletanud enam. Naine on 48, mees 60. Leidsid nad üksteist interneti vahendusel. Mees on mu meelest "abistaja" rollis. Või teisisõnu ostab endale truu, kohusetundliku ja alandliku orja. Kuidas muidu seletada, et üks austraallane võtab Venemaa avarustest 100 AUD kuus teeniva inglise keelt peaaegu mitte rääkiva naise. Suhtlus toimub internetis translaatori abil (sisestad inglise keelse teksti ja vajutades lihtsalt ühte nuppu muutub tekst automaagiliselt venekeelseks ja vastupidi või mõne muu keelseks, vastavalt vajadusele).
Mees tegi just kiire külastuskäigu naise juurde, pidi talle kingad ja saapad ostma, sest tal endal polnud raha. Ostis pesumasina ka, sest seda ka naisel polnud. Naine töötas tehases 2 päevaste vahetustega. Aga mees otsustas, et ta jaksab ise ka naisele 100 taala kuus maksta, nüüd õpib naine Venemaal inglise keelt. Aasta lõpus läheb mees Venemaale tagasi, abiellub seal ja siis võtab abikaasa Austraaliasse kaasa. Ja õpetab teda nõudepesumasinat kasutama.

Seda kukesuppi saab osta Woolworthist.

Veel veidi reklaami uuele kinoklubile. Minge pittu ja saage osa!
Lisasin Club Cinema lingi meie blogisse "Mida loeme" alla. Edaspidi saate iga kell lingile klikates uuendusi kiigata.

Juhutöölise elu viib kokku igasugu põnevate tüüpidega. Olen kohanud vanu hipisid, maoore, costaricalasi, lõbusaid prantslasi. Viimasel nädalal selgus, et kolleeg Rex on kreatsionist. Kreatsionist on kristlane, kes usub ja peab päris tõeliseks, et maailma lõi jumal kuue päevaga 6000 aastat tagasi, koos kõigega, mis siin sees leida on. Kreatsionisti meelest uusi elusolendite liike ei teki ega ole kunagi peale loomist tekkinud. Inimene ei ole looja, kõik leiutised ja teadussaavutused on jumala looming, inimene pigem avastas need. Elu ei arene. Maailm on valmis ja lõplik.
Mulle tundus see nii uskumatu, et ma kohe uurisin põhjalikult, kuidas ta maailma näeb. Kõik minu argumendid evolutsiooni olemasolu kohta lükkas ta otsustavalt ümber. Need näitavad ainult adaptsiooni olemasolu. Olemasolevad loomad võivad muidugi kohaneda keskkonnaga, aga see on lihtsalt jumaliku alginfo ilmnemine. Jumal ju teadis, millega liikidel rinda tuleb pista.
Fossiilid ja geoloogia pärineb muidugi kõik suurest veeuputusest, mil palju liike hukka sai ja kõik maapinnakihid segi keerati. Üldiselt näitavad kõik tänapäeva teadusuudised, et evolutsiooni tegelikult ei eksisteeri. Rex nimetas mulle mitmeid kreatsionismi toetavaid fakte, mis olid kahjuks küll kõik valed ehk mitte tõepärased.
Ma hakkasin kohe isekeskis arutlema, missugused erinevused meie võimaluste, hakkamasaamise olemise vahel on. Kas see omab üldse mingisugust tähtsust, kui paljud peavad evolutsiooniteooriat tõepäraseks? Bioloogiaga on kreatsionistil tõenäoliselt raske tegeleda, memeetika jääb ka ära, aga kõik muud teadusharud peaks nagu tehtavad olema? Ilmselt seetõttu on kreatsioniste maailmas palju palju rohkem, kui näiteks elektromagnetismi eitajaid.

93 päeva pärast sõidame Eestisse. Täna ostsime piletid ära. Lendame Aeroflotiga Moskva kaudu. Kõige odavam variant, mida tänaseni leida suutsime.
Täna on ka minu kalli isa sünnipäev. Tähistasime seda lisaks kodusõidu pileti ostuga ka kängurupraega. Muidugi tõstame Vana Tallinnat. Õnne, tervist, jaksu ja pikka iga! Ja see känguru kott, mille Maiduga saatsime, see oli just sünnipäevaks mõeldud. Mängi siis oma leluga hoolikalt.

Eile nautisime sõbrapäeva puhul teatrikülastust. Lugu rääkis mustast mehest Jandamarrast, kes esmakordselt Lääne-Austraalias, hakkas tulirelvadega valgeid vastu tapma. Põhimõtteliselt oli olukord tollal üsna lihtne. Valged kolisid mustade elualadele, hakkasid seal lehmi, lambaid karjatama. Mustad jäid oma elatusallikast maast ilma ja pidid valgete karjast matti võtma. Valged asusid seepeale musti halastamatult nottima. Seda enam, et valged ei pea musti mitte inimesteks vaid loomadeks. Ilmselt ei olnud tolleaegseil asunikel kohalikke nottides vähimaidki süümepiinu. Pigem tõrjusid nad karjakahjureid.
Lugu lihtne, aga Austraalia põliselanike lood ei ole lihtsad. Nende maailmapilt on üpris keerukas ja seoseline. Kogu abokate omavaheline jutt oli Bunubu keeles, näitlejad ise vist päris bunubud, seega ülihuvitav ja haarav teatritükk. Meenutas Võru Teatriateljee etendust “Castrozza". See oli ka võru keeles ja põnev.
Keelest arusaamine on paranenud. Isegi abokate inglise keelest, mis häälduselt väga arusaadav pole, õnnestus mõistu saada. Tiitrid jooksid muidugi ka, ega valged ju päris abokakeelt ei oska.
Huvitava kokkusattumuse tulemusena olime "Jandamarrat" vaatamas just selsamal päeval, kui Austraalia valitsus ütles abokatele "Me ütleme vabandust!". Eks ole ju põhjust ka, aga raha tuleks neile küll vähem jagada, teenimatu raha rikub põliselanikke.

Kui muust kirjutada ei viitsi, siis võib alati ilmast pajatada. Kui eelmine kord mainisin, et meil on väga kuum ja kuiv, siis peagi võti minu juttu kuulda ja saime vihma! Kui me detsembri alguse poole Perthi jõudsime, siis sadas vihma, vahepeal pole üldse sadanud ja tuletan meelde, et 26. detsembril tegime detsembri kuumarekordi ning jaanuar oli >20 viimase aasta kuumim.
Kolmapäeva varahommikul (ehk siis öösel) hakkas sadama ja hommikuks olime saanud rohkem sademeid kui Perthis veebruari kuus keskmiselt maha sajab. Kõva sadu jätkus terve päeva. Lisaks oli kolmapäev viimase 17 aasta kõige külmem veebruarikuu päev, kus päevane temperatuur küündis vaid 20 kraadini.
Õues mõnusalt värske. Täna on küll juba 27 kraadi, aga siiski mugav. Ilmateatemees ütles, et kergendust ei jagu kauaks, ennustab teisipäevaks-kolmapäevaks jälle 38 pügalat.
Keda huvitab, siis statistikat leiate siit ja siit.

Täna tegin kukesuppi. Leidsin poeriiulilt selle "päris kukega" supipaki ja kohe tundsin, et pean selle ära ostma. Lisasin oma äranägemise järgi nats liha, porgandit, sibulat ja täitsa hea tuli välja, pluss veel nostalgia.

03. veebruar 2008; 13:56; 32 kraadi sooja; õhuniiskus 33%
Eile oli veel kuumem, pesu sai pestud ja see kuivas vist kohe, kui selle õue viisin. Koristasime ka.
Täna on plaan randa minna, sõidame nats põhja poole uusi kohti avastama.

Peale rannas käiku: just nägin telekast, et Perthi max temp täna oli 36,9 kraadi.
Seekord laineid jagus ja surfata sai. Kolmapäeval käisime ka rannas, laineid polnud üldse.

Palju õnne uutele Eurolaulu võitjatele. Elagu Kreisiraadio!

Teen viimase sissekande meie pikast reisist Austraalia idarannikult läänerannikule. Kunagi kirjutasin Port Augustani ja siiani pole viitsinud edasi kirjutada. Täna mõtlesin, et oleks ikkagi ilus reisikirjeldus lõpuni viia.
Port Augusta oli koht, kus nägime ja tundsime üle pika aja vihmasadu ja õhutemperatuur alanes tunduvalt. Ligikaudu 14 000 elanikuga linn asub Spenceri lahe tipus Lõuna ookeni ääres.
Siin plaanisime autole uue pulli ja kummid osta, lõppkokkuvõtteks ei saanud kummagit. Pulli küll tellisime ühest autopoest, aga kohale saabudes osutus see veidi vale kujuga olema ning meile sobivaid kumme seal linnas ka ei olnud. Kuigi selle sama autopoe müüja arvas, et politseil meie kummide kohta küll mitte midagi head ei ole öelda.
See-eest tutvusime põhjalikult ümbruskonnaga. Käisime Flindersi mäeahelikus. Külastasime Yourambulla koopaid aborigeenide maalingutega. Ühes küla bensiinijaamas oli töötav seismograaf ja kui me seda uudistasime, siis müüja tuli selgitusi andma. Eraldi olid seinale välja toodud suuremad registreeritud maavärinad ja erilisel kohal oli 2004. aasta 26. detsembri India ookeni maavärin, mis põhjustas selle metsiku tsunami. Ma enam ei mäleta, mitme minuti möödudes maavärinast sealne seismograaf võnkeid registreeis, igatahes olid need vägagi märgatavad seal paberil.

Flindersi mäeahelikus tegime pisut off-roadi, tee läks ju kohati mööda jõe põhja. Kuna meie käisime seal kuival perioodil, siis saime oma masinaga igalt poolt läbi, aga näha oli, et kui vihma sajab, siis tõenäoliselt isegi jeepidega seal enam ei sõida. Maa sees olid suured vaod, kus vesi oli endale teed teinud ja usun, et tee-jõesängid on siis ka vett täis. Ööbisime kauni vaatega mäe otsas.
Õhtul käisime vaatamas elektrijaama, päikesepatareielektrijaama. Aga seal töötas miskipärast diiselmootor ka. Ümber päikesepatareide olid kogunenud kängurud. See on ilmselt koht, kus me oleme kõige rohkem kängusid korraga näinud.
Veel vaatasime Port Bonythoni ja Point Lowlys majakat ning külastasime linna nimega Whyalla. See linn jäi meelde oma punase tolmuga. Nagu oleks linn roostes olnud. Autod, majad, teed... kõik oli tolmune ja jättis räpase mulje. Ilmselt oli õhus midagi sealsest rauasulatustehasest.

Port Augustast sõitsime edasi läbi Ceduna Fowlers Baysse. Sellest päevast jäi meelde tihe asustus. Olime harjunud enam-vähem üksi teel olema ja kahe asustatud punkti (mis mõnikord ei andnud asula mõõtugi välja, seal oli ainult bensiinijaam pisikese putkaga) vahe oli tihtipeale mitusada kilomeetrit. Siin aga olid tohutusuured viljapõllud ja suured elevaatorid tee ääres, kohati ca 15 km järel asula.
Fowlers Bay asub Lõuna ookeani kaldal. Mart sai üle pika aja surfata, vesi oli pisut külm. Kõige enam aga köitsid meid liivadüünid. Astusime esimesed jäljed liivakuhikute otsas ja mõne aja pärast olid meiegi jäljed kustunud uutele esimestele jälgedele. Varem selliseid liivadüüne mittenäinutele tekitas see palju elevust ja rõõmu.

Edasi sõitsime ikka Lääne-Austraalia poole ja et sinna saada, tuli läbida Piiriküla (Border Village). Seal asub kahe osariigi vaheline piiripunkt, kus kontrollitakse, et sa midagi lubamatut (puu- ja juurviljad, mesi, muld jne) üle piiri ei vii. Meie olime siltide saabudes jälle oma puu- ja juurvilju nosima hakanud, nii, et pidime üles andma järelejäänud sibula ja küüslaugu. Kuna ma ise kohe ütlesin, et meil on need kaks asja, siis pidin need piiri tädile ära andma ja seepeale ta rohkem meie autot läbi ei hakanud otsima. Nii, et kes tahab midagi smuugeldada, siis proovige varianti, et osa annate ära ja äkki veab, et teist osa ei hakatagi otsima. Muidugi kui hakatakse ja leitakse, siis tuleb arvestada rahatrahviga 2500 AUDi.

Euclas käisime jällegi vana telegraafijaama vaatamas. Seekord oli see enamuses liiva alla mattunud, Lõuna ookenaini oli lühike jalutuskäik. Kui jaam sinna ehitati, siis liivad nii ei liikunud, et see oleks maja matnud.

Läbisime Nullarbori tasandiku. The word Nullarbor is derived from the Latin nullus for 'nothing' or 'no one' and arbor for 'tree'.
Tegelikult on see peaaegu puudeta ala, üksikuid puhmaid, põõsaid, puumoodustisi seal ikka oli.

Vaatasime Suurt Austraalia lahte (saab võrrelda Põhja-Eesti pankrannikuga, aga viimane on ikka tibatilluke) ja sõitsime edasi.



Enne Austraalia pikimat sirget - 90 miili ehk 146, 6 km - einestasime ja tankisime Caigunas - kõige kallimas kohas, kus me Austraalias oleme käinud. 32 taala eest saime kaks võileiba...
Nullarboris oli nii külm, et pidin villased sokid ja kampsuni kohvrist üles otsima. See oli kõige imelikum koht üldse, kus me oma reisil magasime. Paarkümmend kilomeetrit pikima sirge algusest edasi oli puhkeala, kus ööbisid ka paljud teised. Aga seal oli ka üks kole auto jäetud puhkama.

Edasi viis meie tee kiirelt Perthini. Pisikesed peatused Norsemanis ja Merredinis ja olimegi Perthis. Esimesel päeval saime autole Mitsu lammarist uue kasutatud pulli (u 4x odavamalt) ja teisel päeval 4 kummi (u 2x odavamalt kui sisemaalt).
Perth jättis meile kena mulje, puhta, korraliku ja sõbraliku.

Tagantjärgi mõeldes oli see väga-väga vahva kogemus ja soovitan soojalt kõigile, kel see võimalus oleks. Kas või osaliselt läbi sõita, sest Austraalia Outback väärib külastamist.