Viimane nädal Sydneys. Töötame reedeni ja siis tuleb see raske asi ette võtta - kõik oma asjad võimalikult väikseks pakkida. Kui see saab tehtud ja kõik mahubki ära, siis edasi on lihtne. Lihtsalt kimada! Ja siis muidugi tuleb uus tööots saada. Aga see on alles tulevikumeloodia.

Eelmisel reedel käisime Ooperimajas. Vaatasime marionette (täiskasvanute etendus „10 Days on Earth“). Nukumeister oli väga osav. Peamiselt nautisimegi tehnilist poolt. Peale teatrit vaatasime Ooperimaja ajalugu kajastavat fotoseeriat. Muu hulgas olid seal pildid arhitektuurikonkursil teisele ja kolmandale kohale tulnud töödest. Ei pannud imestama, miks Ooperimaja just selline on nagu ta on.
Hiljem nautisime tuledes kesklinna ja sõime maasikašokolaadi.

Laupäeva hommikul käisime Helle-Mai ja Jarekiga Australian Nuclear Science and Technology Organisationis. Väga põnev käik oli ja väga turvatud ka. Kõigepealt pidi eelregistreerima ja oma passinumbri ja elukoha avalikustama. Kohale minnes vaadati passi ka. Fotokas ja fotokaga mobiiltelefon olid keelatud. Kui siiski oleks tahtnud pilti teha ja oleks vahele jäänud, siis oleks meid arreteeritud. Vot selline karm värk.

Edasi sõitsime Stanwell Parki randa. Nagu ikka surfasime, ujusime ja päevitasime. Õhtu lõpetasime aga Anneli ja Urmasega Hurstvilles kinos käies. Vaatasime Hannibal Risingut. Leedus filmitud! Ja Pariisis ka. Kohe päris kole film oli. Karm.