Laupäeva hommikul asusime Urmase ja Anneliga Sinimägede poole - Jenolani koobastesse. Sinnasamasse, kus lõppes meie 45 kilomeetrine jalgsimatk.
Olime broneerinud Plughole seiklustuuri, mis kestis umbes kaks tundi. Kuna jõudisme kohale üpris vara, siis tegime aega parajaks lõnasöögiga. Laua ääres olid meie truudeks sõpradeks värvilised papagoid, kes väga julgelt süüa peaaegu et nõudsid.
Koopa tuur algas sellega, et sõitsime oma grupiga mäe otsa, seal riietusime. Saime selga tunked, pähe kiivri koos otsmikulambiga, mis oli ainsaks teevalgustajaks.

Esiteks tuli 9 meetrit mööda langatuslehtri seina alla laskuda, et koopasse sisse pääseda. Kogu meie grupp sai sellega hästi hakkama.
Ja siis alustasime mäe sees laskumist mäe põhja poole, läbisime mitmeid kambreid. Ühest suuremast avausest teise pääsemiseks tuli pugeda läbi kitsaste "akende", pragude ja tunnelite. Kord pea ees tundmatusse, kord jalad ees. Küljeli, kõhuli jne. Täitsa vahva oli.
Ühes suuremas kambris tegime peatuse, kus kõik kustutasid oma otsmikulambid ära. Valitsest täielik pimedus. Siis räägiti, kuidas seda koobast avastati 29 aastat, küünaldega. Kuna pugemist on palju, siis enamus ajast pidi küünalt suus hoidma.
Ühest kambrikesest teise minemiseks on mõnikord kaks, mõnikord kolm võimalust. Küünal võrreldes taskulambiga on väga väike hubisev tuluke, paljude võimaluste läbiproovimine oli aeganõudev.
Otse sai ka minna. Aeg ajalt näitas giid mõne augu peale ja ütles vot see on üheksameetrine kukkumine või ainult viis otse ja seitse veeremist. Põhimõtteliselt meenutas koobastamine suures kivihunnikus ringi roomamist.
Peale maa-aluse koopa külastamist tegime läbi ka avatud (päevavalgete) koobaste raja. Kuulasime telefoni sarnase aparatuuriga (on ikka tohmanid, telekapult kaelas, tulnud koobastesse jalutama) ajalugu ja nautisime kivide hämmastavaid vorminguid.
Tagasi Sydneysse jõudes vaatasime Anneli ja Urmase pool Eesti lühifilmi "Tulnukas". Kes pole veel Googlest seda endale alla laadinud, võtke see vaevaks. Tasub vaatamist. Kestus 21:41.