Täna pealelõunal käisin Bondi rannas. Mart jäi koju Margeti antud kodutööd tegema. Ilm oli kena, kuum. Päevitasin ja käsin ujumas. Muideks, enam ei tundu vesi üldse nii soolane kui algul. Esimestel kordadel ujumas käies oli lausa rõve, kui vesi huultele pritsis, veel vastikum, kui suhu läks. Nüü olen juba täitsa harjunud ja ei pane soolsust tähelegi.
Peale ujumist käisin välidušši all. Tagasi päevituslina juurde minnes märkasin, et päike ei paista enam. Pilve oli läinud. Ookeni kohal laiusid tumelillad ja tumehallid (helemustad?) pilved. Siiski otsustasin oma linakesel veidi kuivada. Tuul üha tugevnes ja inimesed hakkasid rannalt lahkuma. Vaatasin siis ka, et enam pole lootustki päiksele, lähen ära koju. Pakkisin asjad ja hakkasin bussipeatuse poole minema, kui hakkas tibutama. Jõudes liivaribalt betoonile, enam ei tibutanud, vaid sadas paduvihma. Inimesed jooksid autode ja bussipeatuse poole. Osad tüübid nautisid taevavalangut ja lihtsalt seisid ja karjusid seal: "Run!".
Vägev vaatepilt, kuidas rahvasumm põgeneb vihma eest.
Vihma muudkui kallas ja kallas, üha tugevamini ja tugevamini. Taeval ja maal ei olnud piiri. Bussi peale minnes pidin oma seelikut üleval hoidma, sest vihmavesi oli selle nii raskeks teinud, et tahtis teine seljast kaduda.
Jõudsin bussini ja peaaegu oleksin bussiuste vahele jäänud, sest bussijuht ei märganud mind. Kiirelt libistasin ennast sulguvate uste vahelt sisse.
Buss oli märg - isegi esiaknaklaasid, sest uks oli lahti olnud. Kojamehed muudkui käisid, aga aknal olid seespool ikka veetilgad.
Vaatasin ranna poole, aga midagi polnud näha - ei ookeni, ei liiva. Kõik oli hall.
Tundsin, kuidas seelikust tilkusid veepiisad mu jalgadele ja plätudele. Haarates seelikuservast, sealt lihtsalt nirises põrandale üks väike juga. Bondi Junctionis vahetasin bussi rongi vastu. Oma kodupeatuses maha minnes oli loik minu pingi all! Tulid meelde ajad, kuidas ma väikse tüdrukuna vihmasajus veelompides plätserdasin ja ei mõelnudki varju minna. Lihtsalt nii äge oli sooja vihma käes olla.