Jõulude puhul saime 4 päeva puhata. Juba reedel oli töö juures teine tunne, sest läksime tüdrukutega koos välja lõunapraadi sööma ja peale lõunat hakkasid inimesed toast-tuppa kõndima ja puhkusekallisid jagama. Nii mitmedki läksid paariks nädalaks (või pikemaks või lühemaks ajaks) suvepuhkusele. Paljudes firmades said töölised pühade-eelsel päeval varem töölt koju, kuid meie firmas - nagu ikka - tuli päev täispikkuses lõpuni viia.
Laupäeva varahommikul, juba poole kuuest, asusime jõule tähistama. Selleks kogunes meie maja ette osa meie tiimist (kui Helle-Mai väljendeid kasutada) ja alustasime teekodna Sydneyst mõned sajad kilomeetrid põhja poole linnakesse nimega Forster. Põhja poole, ekvaatori poole sõitsime sellepärast, et Sydneys on viimasel ajal veidi jahedam olnud ja vihma sadanud. Ilmateade ei lubanud ilma paranemist. Muideks, minu töökaaslased väitsid, et Sydneys pole jõulude ajal viimased 20 aastat vihma sadanud.
Jõudnud Forsterisse kohale, leidsime sealt eest ülejäänud seltskonna, kes juba reede õhtul Sydneyst minema olid kimanud. Laupäeva õhtuks jõudis kohale viimane ekipaaþ. Niisiis kokku 14 inimest ja neli masinat. Kui olime karavanpargis oma tavaari maha laadinud, läksime randa. Maandusime hingematvalt ilusas ookeaniäärses rannas, kus kaugelt paistsid mäed ja lähemalt suured lained. Mart oli ülirõõmus, vibutas käsi taeva poole ja tegelikult ka - hüüdis hurrraaa!! Kõhulauad olid meil kaasas, nii et ei muud kui surfama. Tegelikult said kõik, kes tahtsid, meie laudu proovida ja tundub, et vähemalt ühe inimese saime surfipisikuga nakatada.
Õhtul tegime karavanpargis süüa, maitsesime õlut-veini ja ajasime juttu.
Selles karavanpargis oli ainult üks bassein ja mullivanni ei olnudki (Hunter Valley omas oli 2 basseini ja mullivann). Aga selle eest oli vähemalt kaks välikööki ja üks väga korraliku varustusega köökmaja. Isegi telekas oli seal olemas!
Pimeduse saabudes põletasime säraküünlaid ja uurisime lambivalguse peale kohale lennanud putukaid.
Hommikul 10ks pidime olema karvanpargist lahkunud. Meil oli plaan juba valmis - liikusime edasi järve äärde ja laenutasime mootorpaadi. Forster on selline koht, kus ühel pool on ookean ja teisel pool järv. Niisiis sõitsime paadiga järves olevatele saartele, päevitasime ja uurisime kohalikku loodust. Mart kohtus huvitava ämblikuga, päris suurega (ise must, aga jalgade otsad kollased) ja minu päevituslinale tuli krabi. Ja siis veel muidugi laheda kujuga käbid. Ja veel lahedamad pelikanid.
Madis söötis kalasöödaga (krevettidega) pelikane. See andis meile hea võimaluse vaadelda, kuidas pelikani suu avaneb. Terve seltskond jälgis põnevil, kuidas Madis pelikani söötis. Nimelt oli Madis eelnevalt kala püüdnud, kuid ei näkanud. Seetõttu pelikan süüa saigi.
Paadiga järve peal tiirutades nägime järves ujuvaid delfiine. Kuna me ei osanud oodatagi, et võiks delfiine kohata, siis see tõi meie seltskonda palju elevust.
4 tundi järvel ja saartel olid piisavalt väsitavad. Tunduski õige aeg tagasisõiduks.

Esmaspäevaks ei olnud meil mingeid plaane, kuid tühja koha täitis Urmase (Mardi kolleeg paadinduse ajast) ja Anneli kutse jõulusöögile. Ahvatlevast pakkumisest haarasime kohe kinni. Aga muidugi üks aga. Nimelt tahtsime kaasa osta jõulutähte, kuid selgus, et enamus poode on 25. detsembril kinni. Ka suured toidupoeketid olid pühade puhul suletud. Õnneks leidsime väikse poekese, kust paari lille seast valisime kollakate õitega begoonia. Kaasa võtsime veel Hunter Valleyst ostetud punase veini.
Valmis oli traditsiooniline jõulupraad: verivorst peekoni ja pohlamoosiga, hapukapsad, kana ja salat. Magustoiduks proovisime Urmase küpsetatud kohupiimakooki, litšisid ja magusaid magusaid mureleid.

Täna käisime purjeregatti vaatamas. Selle magusa pala jätan Mardile kirjeldada.
Peale purjekaid suundusime Eesti Majja Külmast Võetud kontserdile. Esinesid Meie Mehes tuntust kogunud Margus Mõttus ja Merike Mõksi-Susi. Jõudsime Mardiga sinna umbes kolmveerandtunnise hilinemisega, kuna tagasi kesklinna purjekaid vaatamast tahtsid ju kõik inimesed umbes samal ajal. Buss sõitis väääga aeglaselt.
Kontsert (ka kuulutusel oli kontsert), oli juba täies hoos. Sydney vanema põlvkonna eestlased istusid toolidel nagu teatrietendusel. Väga korralikult kuulasid lauljaid olenemata sellest, et viimased püüdsid kõigest väest, et inimesed elavneksid, kaasa liiguksid ja laulaksid. Repertuaaris ei olnud ühtegi Meie Mehe laulu. Kõik tavalised laulud, kuuldud sünnipäevadel-suguvõsakokkutulekutel. Mina Mardiga laulsin kaasa ja sellele tuli lavalt kohe positiivne vastukaja... et noorema põlvkonna inimesed teadsid sõnu...
Mardil tuli kohe tahtmine minna tantsu kraapima, kuid mina oma tagasihoidlikkusega pidurdasin teda. Mul oli tunne, et see on kuulamise kontsert. Kuidas meie nüüd - üksi - peamiselt Sydney vanemate eestlaste seltskonnas - tantsima läheme. Aga kui kirikuõpetaja naine ütles, et enne juba lavalt paluti tantsule, siis andsin järgi ja läksin Mardiga tantsima. Korralikud kontserdikuulajad olid esialgu kontserdisse nii süübinud, et ei pannud meid tähelegi. Alles peale seda, kui Merike Mõksi-Susi ütles, et te ei pane tähelegi, et tants käib! Alles siis pöörasid nad pead. Tuleb tunnistada, et mitu tantsu tuli meil üksi teiste ees tantsida, alles siis liitusid meiega mõned paarid. Ja lavalt kostus tänusõnu. Ilmselge, et nad ei olnud harjunud üksi esinema, publik kaasa ei laula ja tantsu ei löö.
Lisaks Sydneyle oli neil esinemine ka Melbournis ja Austraalia Eesti külas Thilmeres.
Peab tunnistama, et kuigi meil oli plaanis, siis mitme ürituse kokku langemisel jäi meil käimata Sydeys Läti kirikus Eesti jõuluteenistusel ja Thilmeres Eesti kiriku jumalateenistusel.
Kokkuvõtteks olid toredad jõulud hoolimata sellest, et kodust nii kaugel. Koduste peale mõtleisme palju. Abiks oli seegi, et pühapäeval õhtul kodustega pikad jutud maha sai peetud.