Sydney Hobart regatt startis esmakordselt 1945. aasta kastitamispäeval (boxing day - 26. detsember üle jäänud kingitused pannakse karpi tagasi ja jagatakse vaestele). Esialgu pidi tegu olema kruiisiga, aga lihtsalt kruiisimine asendus distantsi käigus võistlemisega. Sydney ja Hobarti vahemaa merd mööda on 630 meremiili. Esimesel võitjal Ranil kulus selle läbimiseks kuus päeva 14 tundi ja 22 minutit. Kehtivat rekordit hoiab Wild Oats XI, mis purjetas 2004. aastal Sydneyst Hobartisse 1 päeva, 18 tunni, 40 minuti ja 10 sekundiga. Sel aastal jääb rekord püsima, sest kirjutamise hetkel on liidril, selsamal Wild Oatsil, sõidetud 2 päeva 1:40 tundi ja jäänud on veel 86 miili.
Mõnedki on juba viga saanud. Eile öösel oli tormi. Suurel jahil Maximus murdus mast. Viis meest sai viga. 68. aastal ehitatud uunikum ja mitmekordne osavõtja puust Ray White Koomooloo uppus päris ära, ilmselt liialdas lainehüppamisega (wavejumping). Hetkel teist kohta hoidev Skandia kaotas esikiilu (canard), aga tuulevaestes oludes, nagu finiš tõenäoliselt kujuneb, võib selle puudumine hoopis kasuks tulla.
Aga miks ma sellest kõigest räägin. Me käisime starti ise vaatamas. Paigutusime kaks tundi varem North Headi. Lesisime rahva hulgas päikse käes ja vaatasime igasugu ujuvvahendeid, mis kõik pealtvaatajaid kandsid (natuke vaatasime pederanda ka). Pärast stardipauku hakkasid kõik kiiresti sebima. Suured jahid on nii kiired, et pealtvaatajad pidid oma kaatritega täiega ajama panema. Oli imekspandav, et mitte ühtegi paati, kaatrit ega kajakki pooleks ei sõidetud. Umbes poole tunniga olidki võistlejad kahanenud valgeteks purjetäppideks sinisel ookeanil. Ning meie asusime kiiresti kärmesti rahvasterändamisele. Põhimõtteliselt selle võistluse me võitsime.