Natuke meie reisi algusest ka.
Alustasime 6. juuli õhtul Tallinna lennujaamast. Pildil on Estonian Airi lennuki tiib ja natuke paistab Eestimaad ka. Sõitsime Stockholmi ja Arlanda lennuväljalt kohe edasi Viini. Järgmine lennusõit järgmisel hommikul. Meie lennupileti sees ööbimist ette nähtud ei olnud. Otsustasime minna lennujaama hotelli, mitte jääda ööbima lennujaama. Kuigi seal oli olemas üks ruum, kus oleks silma saanud looja lasta... Aga me ei tahtnud ärgata nii, et käsipagasit enam ei ole. Viini lennuväljal oli öösel piisavalt palju kahtlaselt ringi jõlkuvaid murjameid. Ja seal oli väga külm ka.
Meile pakuti pileteid, mis sisaldasid ööbimist Viinis, kuid need oleksid maksnud meie praegustest piletitest 6000 EEKi ühe pileti pealt rohkem. Uskuge, 12 000 EEKi eest me lennujaama hotellis ei maganud!

Hommikul alustasime oma pikka lendu, kestusega 20:10 Sydneysse vahemaandumisega Kuala Lumpuris. Lendasime Austrian lennureisidega. Selles lennukis oli lahe. Esiteks saime iga natukese aja tagant süüa ja teiseks oli igal inimesel nina ees väike ekraan, kust sai valida endale sobiva programmi. Näiteks võisid kuulata väga erinevat muusikat, vaadata filme, jälgida lennu kulgu kaardil, vaadata lennuki ees või all olevat kaamerat (alla küll näitas meie sõidu ajal musta pilti). Lennukis oli palju rahvast (3x3 rida). Mart istus seekord akna all, mina keskel ning minu kõrval Ungarist pärit naine, kelle poeg on Sydneys elanud juba 10 aastat. Tädi oli juba viiendat korda seda pikka reisi ette võtmas, tema oli kõikidest asjadest teadlik. Oskas ekraani juhtpulti kohe kasutada ja enda ette välja võtta, millega Mart alguses kõvasti vaeva pidi nägema. Muidugi pärast tuli välja, et tal oligi see veidi vigane juhtunud. Lisaks oli see tädi eelnevalt endale eraldi toitu tellinud (taimetoitu), nii, et tema süüa alati varem sai kui teised. Seega lõpetas ta söömise varem ja sai rahulikult lavatorys vajalikud asjad ära ajada, samas kui teised ilusti järjekorda võtsid ja pikalt seisid. Muideks, ta vahetas seal tillukeses ruumis vahetult enne maandumist ka riideid, tegi soengu ja meigi ning lõhnastas ennast. Mina tulin tualettruumist ikka võimalikult kiiresti välja.

Lennuki aknast oli hea vaade, kuigi vahepeal sai ainult pilvi vaadata. Siiski nägime Afganistaani mägesid, mõtlesime tädi Üllele, nägime ka väga palju kõrbeid. Öösel tegi aknast välja vaatamise mõnusaks välk, mida saime vaadata teiselt poolt pilvi. Kui maa pealt taevasse vaadates on välk ehk isegi öelda väike, siis ülevalt vaadates oli see ikka meeletult võimas. Sähvas nii, et kõik oli valge, sähvas nii, et vahtisime suu ammuli.

Maandudes olime väsinud ja mõlemal olid jalad paistes. Õnneks see möödus kiiresti. Mis mind aga umbes nädalaks vaevama jäi, oli see, et ma tundsin ennast justkui mere peal. Kõik kõikus jalge all. Kuigi väljastpoolt vist märgata ei olnud, siiski oli endal ebamugav tunne, et tasakaaluga on midagi paigast ära. Nüüdseks on see tunne õnneks möödas.
Sydney rahvusvahelise lennuvälja tegudest Mart juba kirjutas. Harbour City Hotelis läksime magama 8. juuli õhtul.