Eile käisime praamiga sõitmas.
Tegelikult läksime kõigest turule. Aga välja tuli nagu alati, viietunnine linnatuur.
Meie majast mitte väga kaugel, oma kolmsada meetrit, tegutseb pühapäeviti kirbuturg. Kohalikud turusõbrad käivad oma toalilli ja nipsasjakesi müümas. Vanaraamatulett oli päris ahvatlev. Siis mõtlesime korraks mere ääres käia. Panime õiges suunas ajama, aga Tema Majesteedi KUTTABUL oli ees. Me küll nägime merd läbi KUTTABULI aga lähemale ei saanud. Ja siis me otsustasimegi minna Sõõrja Kai (Circular Quay) praamiterminali ning asusime Sinise Uime (Blue Fin) pardale.
Olukord lahel tuletas meelde 80. aasta Moskva olümpiamängude purjeregatti Tallinna lahel, mil Kalev Vapper sai tuules paisuvaid spinnakere vahtides purjetamispisiku ja igal eetlasel oli kodus polümeeri Vigride kollektsioon.
Küllaltki kadedaks tegi iga järgmine peatus igas järgmises lahesopis, mis olid pungil täis laisalt loksuvaid jahte, purjepaate ja kaatreid. Ilmselt on see laevastik võimeline kogu Austraalia rahva ülemere pakku viima, kui saareriiki peaks mõni kataklüsm tabama, mida alatihti taoliste ideaalmandritega juhtub. Tuletame siinkohal meelde Minose kultuuri ja Atlantise hukku.
Õnneks on Uue Lõuna Walesi valitsus mõelnud ka meiesuguste igavate inimeste peale ja pannud käima liinilaevad. Kusjuures, jänest sõita on äärmiselt lihtne, sest piletiost on pigem südametunnistuse küsimus. Piletimüüja lihtsalt hüüab korra, et kas keegi tahab osta.

Aga mis asi on Kuttabul. Kuttabul uppus Sydney sadamas ja pärast seda nimetati Sydney kuningliku mereväe baas Kuttabuliks. Iseenesest oli Kuttabul praam ja tähendab kohalike keeles imetoredat.

Täna käisime kahel vestlusel, mõlemad. Mõlemad tundusid edukad. Laotöölise karjäär terendab.