Soolane tort sai välja nägema just selline. Külalised ütlesid, et võin seda teine kordki veel teha. Nii, et kõlbas küll, kuigi enne lõikumist tort vaid napp paar tundi seista sai.

Tegelikult sai külalisi hoovi peale rohkemgi kui eelmises sissekandes kirjutatud. Lugesin ära, et aeda oli pargitud kaheksa autot.

Täna oli rõõm näha Kristiini pisikest peret. Nii nagu vennatütar, nii oli ka Krislin väga palju kasvanud.

Polegi jälle ammu sõna võtnud. Lugesin just Helle-Mai blogi ja meenus, et kui me viimati tal külas käisime, siis ta ütles, et me Eestis olles ikka blogi peaksime.
Niisiis olime nädala jagu Hiiumaal, seal jagus meil kahel päeval aega ja ilma rannas päevitamiseks. Tõrvaninal oli endiselt hea käia ja vaiksemasse nurgakesse jalutada. Igal aastal on Tõrvanina rand uue kujuga, nii oli ka sel aastal hea uudistada, mida loodus meile pakub.
Nüüd peatume pikemalt Türil. Laupäeval oli Anneli ja Urmase pulm Viljandi lossimägedes ja seejärel peeti pidu Torupilli talus Valgamaal. Ilmaga vedas suurepäraselt, lauluatus lossimägedes vaatega Viljandi järvele oli väga kena. Pruut ja peig olid ka nii ilusad ja armsad. Mulle meeldis väga ka pruudi kleit ja terve suitsetatud mustas nahktagis notsu.
Pühapäeval käisime Mardiga Viljandis lihtsalt ringi. Külastasime Anttila kaubamaja - mis muud siis ikka Viljandis teha!? Tegelikult tahtsime müüjate käest teada saada, kus asub Soosaare Uuekunsti muuseum, mida meil oli plaan külastada. Aga näe, müüjad polnudki üldse kindlad, kas Soosaare muuseum juba Pärnust Viljandisse kolinud on. Seejärel üks neist kiirelt Internetist otsis ja leidsis, et Soosaarel lõpeb Pärnus rendileping sügisel 2007. Niisiis soovitasid Anttila klienditeenindajad meil sügisel tagasi tulla ja ikka ka Anttila kaubamajast läbi käia. Mis siis ikka - läksime kurva tõdemusega, et ei saagi muuseumisse.
Õnneks meie alateadvus või midagi muud käskis turistiinfopunkti kõmpida. Jõudes kohale saime teada, et muuseum on ikkagi olemas ja avatud ka. Rõõm oli suur! Pealegi asub muuseum armsa romantilise jalutuskäigu kaugusel infopunktist. "Mees ja naine" näitus asub Linnu tänaval. Kunsti eksponeeriti vanas koolimajas, mis on ise paras näitamise objekt lisaks kunstnike töödele. Ja veel - Viljandis on Soosaar juba teist suve.
Külastasime Anneli ja Urmase soovitusel ka veetorni, vaatasime 30 meetri kõrguselt kaunist suvist Viljandit, tutvusime ajalooga ja asusimegi tagasiteele Türile. Vasimus kippus peale, sest pulmas magamisega me ei priisanud.
Homme tulevad meile külla tädi Ülle, Kaja ja Liilia. Teen neile võileivatorti. Just sellist, mida õppisin Leena käest, kui me Hiiumaal olime.
Muideks täna tegi meile Rita tatraputru pulma suitsuseajäänustega. Hää!

Eestis on tõesti tore olla, täna õhtul saab selle lühikese nädala jooksul, mile me kodus oleme olnud, juba teist korda sauna! Päris sauna, mitte elektriküttega.
Tegelikult on kodus olemise tunded vastandlikud. Alguses oli meil hinnashokk, toidupoes oli jube käia, kui kallis kõik on! Tundub, et hinnad on jõudnud umbes samale tasemele (või on õige pisut odavamad) kui Austraalias. Samas arvuti jupid tundusid olema sama hinnaga, mis aasta tagasi. Nojah, harjub kiiresti.
Loodus on ikka hoopis teistsugune... isegi rohelise värvi toon on teine... Puud on mu meelest ilusamad, metsad tihedamad ja kõrgemad.

Natuke tahtsin veel sellest kirjutada, kuidas me Bundabergist Sydneysse sõitsime. Aega kulus reede hommikust kuni teisipäeva pärastlõunani - 4 ja pool päeva. Selle aja jooksul külastasime Brisbane - käisime promenaadil jalutamas. Mulle see linn täitsa meeldis, kena. Siis käisime Dreamworldis - lõbustuspark Brisbane külje all Gold Coastil, kus on veel igasugu maailmu - valgeveemaailm, filmimaailm, meremaailm jne.
Dreamworldi sisenedes tuleb maksta AUD 64. Selle eest võid päev läbi 10:00-17:00 kõiki atraktsioone külastada nii palju kui jaksad. Tol päeval, kui meie lõbustusparki külastasime, avati uksed ca 20 minutit enneaegselt ja see oli väga hea. Jõudsime meile kõige enam huvi pakkuvad atraktsiooni läbi käia enne, kui umbes kella 11 paiku tuli hakata pikkades järjekordades seisma. Kõige parema elamuse saime 119 meetri kõrguselt tornist vabalangemist tehes. See oli kohe nii hea, et lausa kaks korda vabalangesime. Kolmandat korda enam ei tahtnud ega julgenud. Seal oli veel teisigi atraktsioone, mis kõhus mõnusa juti tekitasid. Mart kippus korduvalt küsima, kas me ikka peaksime sellele ja tollele sõidule minema.
Edasi tegime peatuse Byron Bays - seal on kena tuletorn ja Austraalia kõige idapoolsem punkt. Delfiine näeb sealt kogu aeg, aga lisaks nägime migreeruvaid vaalu ookeanil. Uskumatu vaatepilt, kui näedki päriselt, kuidas vaalad vees hüppavad ja vett välja purskavad. Väga mõnus!
Port Macquaries käisime rannas kaamelitega sõitmas ja Newcastles surferite rannale sõitnud suurt söelaeva Pasha Bulkerit vaatamas.

Homme plaanime Hiiumaale minna ja siis tagasi mandrile Anneli ja Urmase pulma.

Olemegi Eestis tagasi! Õlu on normaalsetes pudelites. Poes on Leedu asju. Muru on pehme ja roheline.
Väga huvitav tunne on, pole kunagi nii kaua Uue-Antslast ära olnud.
Varsti saab sauna.

Hong Kongi lennujaamas levib WiFi igal pool, mitte ainult kohvikupiirkonnas, nagu Mart Trip.ee-st luges. Hip!
Eile peale ca 9 tundi kestnud lennusõitu läksime lennujaamast bussiga Kowlooni poolsaarele. Tuleb mainida, et juba lennujaamas jäid silma tualettruumis maskide ja kinnastega koristajad, kellel olid tangid käes, et tühjendada prügikasti kätekuivatuspaberitest. Bussijuhil olid ka kummikindad käes, seekord musta värvi, fetiškindad.
Buss sõitis Kowlooni poolsaare tippu Tsim Sha Tsui peatusesse umbes tund aega, maksis näost HK$ 33. Kuigi Quantas pakkus meile oma pardal nii lõuna kui ka õhtusöögi, siiski linna jõudes oli kõht ääretult tühi. Peatänavalt Nathan Roadilt pöörasime kõrvaltänavale ja saime kõhu täis küll. Mina oma portsu lõpuni ei jõudnudki, aga põhjused olid tegelikult muus...
Ja siis tšillisime veel veidi ringi, sõitsime süstiklaevaga Hong Kongi saarele ja nautisime valgusmängu, mida need tohutud pilvelõhkujad enda peal näitasid.
Lõpuks tulime lennujaama tagasi, magasime veidi ja nüüd ootame, et aeg jõuaks sinna maani, et saaks uuesti lennuki peale. Pool tundi veel.

Saadame teele viimase teate Austraaliast, Sydneyst. Jõudsime siia teisipäeva pärastlõunal, saatsime Anneli ja Urmase lennuki peale, puhkasime veidi ja kolasime Sydney citys ringi, käisime külas Helle-Mail. Oma pikast teekonnast Queenslandist NSWsse juba siis, kui on aega arvuti taga istuda.
Homme hommikul on äralend. Kohtumiseni, armsad lugejad!