Kui ma eile pärastlõunal kolmekümnekraadises päikesepaistes Mascoti bussi ootasin, seda ei tulnudki, sõitis minust mööda väga palju veokeid. Õige mitmel neist oli suur silt: "Ilma veoautodeta jääks Austraalia seisma". Ja eks see õige ole, Sydney tänavad on veokavaatlejate paradiis.
Siinsed veokad on Suured. Austraalia seadusandja on autode pikkuse väga heldelt määratlenud. Seega kohtabki Sydney mitte eriti laidel teedel tänavatel väga kogukaid autosid.
Miks ma arvan, et Sydney tänavad ei ole mitte liiga laiad. Sest näiteks esimesel pildil kujutatud kahekümneneljarattaliste veokate tagumised rattad jooksevad ristmikel lõdva kriuksuga üle kõnnitee. Kusjuures pööre sooritatakse üle vähemalt kahe raja veidi vastassuunast juurde ampsates. Juba varem antakse väiksemate sõidukite juhtidel signaalitörtsuga märku, et pole mõtet sinna äärmisse ritta trügida.
Siin liigub ka Euroopa päritolu pille: Volvosid, Scaniaid. Nende roolis näeb põhiliselt naisjuhte. Kuigi näiteks see TNT Volvo on tõenäoliselt kõige võimsam mudel seerias jääb see siiski siin naistekaks. Mehed sõidavad ikka Mackide, Kenwortide, Fordide ja Freightlineritega.
Istun seal tee ääres ja vaatan missuguse toore jõuga need kroomitud koletised foori alt minema põrutavad. Toores jõud on kättesaadav ainult väga kitsas mootoripöörete vahemikus, sellepärast laksavad juhid järgmise käigu rauda iga seitsme sekundi tagant. Kahest jalgpalli mõõtu torust purskub taeva poole kogukas must suitsusaba. Täiesti mõistetav kust Steven Spielberg oma parima filmi idee leidis.