Eile esimest korda rannailmaga rannas.
Kõigepealt oli raskusi randa saamisega. Nimel oli bussipeatusse kogunenud aukartustäratav järjekord. Massidega toime tulemiseks oli ettevõte Sydney Bussid lisanud marsruudile tutikad lõõtsbussid, mis nõudsid stjuardesside erikohtlemist. Lõõtsa kohal ei tohi Sydney bussides seista. Neis on spetsiaalne märgistus, aga kuna inimesed on üleannetud, näitas tädi meile jutipealt, kus me tohime seista.
Rand oli päris rahvast punnis. Jalutasime ühest otsast teise ja leidsime ühe otsa olevat kõige hõredama. Päike oli kuum ja põletav. Tuli meelde oluline nõuanne: Slip, Slop, Slap. Ja määrisime meiegi end kenasti kokku. 30 oli siiski mõnevõrra liiga tugev, eriti ei päevitunudki.
Siis hakkas hüüdma sireen. Kõik tõusid püsti ja vahtisid ringi. Vetelpäästjad tulid mögafonidega ligi ja seletasid, et on ilmsed märgid haist, ning ajasid kõik veest välja. Kaks skuutritega päästjat näitasid rahvale igasugu trikke, üle laine hüppamist ja värki. Haid nad vist ei leidnud, sest saabus politseihelikopter. Mis veidi tiirutas ja siis päris madalale laskus. Ning just seal kohas nägi Madis vees HAID. Skuutrimehed kimasid selle koha risti rästi läbi. Paar korda tehti sihukest lähenemismanöövrit veel. Rahvas hakkas tüdinema. Julged siirdusid vette. Vetelpäästjad seletasid, et omal vastutusel läheta, mõned tulid liivale, paar julget ujus rahulikult, kümnete tuhandete pilkude all edasi. Lõpuks asi sumbus.
Õhtul võtsime kodus veintsa ja kondasime katusel. Osalesid Madis, Elo, Pille, meie. Sellest, kuidas me täna põhimõtteliselt surfilaua ostsime räägib loodetavasti Annika.