Töötades Hugo Bossi kahekordses kesklinna poes, aitasin uut suvekaupa vastu võtta. Sel nädalal tuli terve ilmatuma hulk meeste riideid. Ülikonnad, jakid, kampsunid, pluusid, lühikesed püksid, jalanõud, kotid, sokid, rihmad ja muu väike pudi-padi aksessuaaride nime all. Mitte et neil enne ülikondasid vähe oleks olnud!
Kui minu tööpäev algas, siis kaup ei olnud veel tulnud. Seega mõtles boss, et niisama istuda ka ei ole ilus ja palus eemaldada tagaruumis olevatelt ülikondadelt allahindluse punased sildid. See ilmselt tähendas seda, et kui sale %-märk sai ära võetud, siis saab ülikonnad endise hinnaga müüki panna?
Igale ülikonnale (nii pükstele kui pintsakule) tuli õigesse kohta kinnitada turvaelement ning mudeli nimetuse, koodi, suuruse ja värvuse järgi otsida õige hinnasilt. Oli väga tähtis, et õige hinnasilt leiaks ainuõige koha, sest muidu näitab ju arvuti, et vajaminevat mudelit/suurust/värvust enam laos ei ole. Tavalised ülikonnad maksid 1000-1500 AUD, kuid leidus ka 3500 AUD maksvaid tooteid.
Ülejäänud kaup jõudis poodi kastides. Mis minu silma ja hinge kõige enam riivas, oli see, et nendesse suurematesse kastidesse olid pakitud näiteks ainult paar väiksemat jalanõude karpi. Tegelikult oleks suuremasse pappkasti saanud rohkem karpe ära mahutada. Milleks pooltühjad?
Kotid olid samuti selles suures pappkastis, siis väiksemas pappkastis, siis kilekotis, siis riidekotis ja lõpuks võis leida selle päris toote. Riidekoti sai ilmselt klient kaubaga kaasa, aga milleks oli vaja neid meeletuid kaste ja kilekotte? Igaühele HB sildid peale trükitud. Pealegi oli alati ühes suures kastis üksainus kott. Vabalt oleks võinud teise koti sinna ka panna.
Aga sokke oli terve kast täis! Kuid need olid 3-kaupa pappribade vahele (teibiga kinni) pakitud. Need tuli kõik lahti võtta. Jällegi jäi arusaamatuks, milleks... niimoodi pakkida?
Kui ma eile õhtul tööpäeva lõpetasin, lubati, et Hugo Boss tuleb mind külastama.