Kui me lõunaks DSP grupi kontorisse jõudsime oli igapäevane turunduskoolitus juba lõppemas. Koolitusruumist kostis valju hõikamist, naeru ja vahepeal jooksid ülikonnastatud turundusneegrid ooteruumi tibide järele. Siis rääkis ja vehkles meile üks lillaka lipsuga tüüp. Sõnum oli, et täna, mõnede järgnevate tundide jooksul näete, kuidas meie töö käib ja võib-olla juba täna sõlmite lepingud. Siis jagati meid mäned?eride vahel ära ja liikusime objektile.
Mind usaldati Marki hoole alla. Bussipeatuses rääkis Mark, et ta on neljateistaastane ja kahekümne üheselt miljonär ning selleks tuleb teha rasket tööd. Mark ei suutnud rahulikult seista. Ta vilistas, laulis ja klõbistas kingakontsadega. Kui üks tema alluvatest, hiinlane Paul, veidi kurtis firma maksmipoliitika üle, selgitas Mark, et pole midagi, Sa müü lihtsalt rohkem ja ole positiivne, sest kui Sa ei ole positiivne, oled Sa negatiivne ja see on paha. Ma pakkusin, et võib ka neutraalne olla, aga Mark teadis, neutraalsus ei müü.
Kui vihma sadama hakkas, teatas Mark, et täna saame märjaks. Ma arvasin märjad ülikonnad kehvad välja nägevat, aga Mark ütles end märjalt veelgi kenam olevat.
Objektil, mitte liiga kauges eeslinnas, olid kodus ainult vanurid kuid nemadki sulasid turunduseksperdi käes, kahjuks ei olnud nad tavaliselt arvete üle otsustajad või rääkisid telefoniga liiga vähe. Vestlus oli väga soe. Kuidas läheb? Mitte väga hästi. Oh, kahju, miks nii. No, pole midagi, pärast läheb paremaks. Mart on Eestist. Olete näinud kedagi Eestist. Jah, peale sõda oli siin palju eestlasi. Mina näiteks ei ole ühtegi eestlast näinud. Nojah, Sa oled ju nii noor. Kui vana ma olen? 21? Tegelikult ma olen palju noorem... Lõpuks jõuti muidugi lepingu juurde.
Lepingu eest makstakse 40 tugrikut. Päevas tuleb neli viis lepingut, aga mõnikord palju rohkem. Objektil tuleb olla pärastlõunal, ilm ei ole takistuseks. Hommikupoole on müügitreening. Tere tulemast müügitööle!
Seega, esmaspäeval siis kohtumine laotöölise töö jaoks.
Mida Sina sellest arvad?
Postita kommentaar