Tuleb tunnistada, et Tartut räsis torm omajagu. Eile õhtul aknast jälgides oli näha küll pea maani painduvaid kaski, tuulest ümberlükatud prügikaste, üle korrusmajade lendavat prügi, vaevaliselt liikuvaid inimesi ja äikest-müristamist-paduvihma, kuid täna hommikul tööle minnes avanes alles vaatepilt! Vähe sellest, et suurtelt puudelt väikesi, keskmiseid ja hiigelsuuri oksi oli murdunud, oli üks jäme puu Tähe tn pargis koos juurtega maast välja kistud ning teisele, pisut pisemale puule peale kukkunud nii, et too ka juurtega maast väljas. Kõik kohad on oksa ja lehepuru täis...
Veel nägin ühte puud, mis oli aia peale kukkunud, selle lömastanud ja tegelikult pisut maja katustki kaasa tõmmanud. Teises kohas oli katus majalt lahkunud ja hunnik plekki vedeles kortsunult maas.
Lennujaamas said lennukid sõitu ja lillemüüja pääses kesklinnas õnnelikult - puu kukkus temast mööda.

Minul on aga käsi paistes. Sain laupäeva öösel herilase (ilmselt oli ikka herilane - pime oli, ma ei näinud) käest nõelata. Eile paistetus suurenes ja täna veel ka. Paar nädalat tagasi tapsin rannas herilase parmu pähe ja sain kõhu peale kolm torget. Kuigi 3 kupla üles tõusis, siis paistetus nii väga suur olnudki. Nüüd on käsi otseses mõttes punnis, punetab ja valutab. On õelad, need herilased! Rattaga pidin ühe käega sõitma, sest käsi nii hullult "kiskus".