Käisime kinos Burtoni Alice seiklusi vaatamas. Pole viga algus on väga tore. Kahju ainult, et Tartus pole see 3D vaadatav. Fantaasiamaailm on suurepärane.
Aga midapidi lugu areneb, hakkab see aina rohkem haisema. Ütleme nii, et keskmise ameeriklase maailmavaateline piiratus hakkab aina rohkemaid häid algatusi perse keerama. See film on suurepärane näide sellise nähtuse kinnituseks. Ma väga loodan, et Burton ise seda lugu sinna sisse ei surunud. Nojah eks see on tavaline hea tsaari müüt, aga mulle jääb arusaamatuks kuidas suudaks režissöör, kes nii põnevaid tegelasi loob, kasutada neid nii juhmi ja ühekülgse loo jutustamiseks. Ma ikka kahtlustan siin olevat mängus idiootidest produtsentide otsused, stiilis: "Lisame nüüd siia nürimeelsuseni lihtsustatud hea ja kurja vahelise võitluse, mis päädib võluva neiu täiesti jabura enesekehtestamisega. Muidu ei konkureeri meie toodang lastefilmiga Avatar." 
Eks ma saan ju tegelikult aru küll, et seda lolltarbijate armeed on vaja neile sobiva mälutud mämmiga toita, sest muidu ei oleks üldse raha nii põnevate tegelaste loomiseks, aga kurb ikkagi.
Ja head uudised on, et kindlasti annab sellest materjalist lõigata kokku palju parema filmi ja leidub pisike tõenäosus, et tegijad püüdsid selle sisutühja looga parodeerida tänapäeva meelt nüristavat meelelahutust. See humoorikas koskede üleküllus valge kuninganna tagaaias justkui õhkõrnalt vihjab sellele võimalusele.