Toimus see 7. augusti öösel vastu kaheksandat. Olin just tulnud Wellede kontserdilt, millest nägin küll kolme viimast laulu, ja lobisenud peale seda oma klassiõdede-vendadega, kui otsustasin ööseks Rassi sõita. Kell võis olla veidi peale poolt kahtteist, oli täitsa pime. Sõitsin üle Tallinna mnt otse raba tee peale. See on suhteliselt kitsas kruusatee. Tallinna maanteed ületades nägin, et üks auto seal sõitis. Niisiis - raba tee alguses oli 40 märk. Egas midagi! Oletasin, et tee on viletsas seisus ja ma ei hakanud kiirust väga lisama. Mõne aja möödudes nägin, et üks auto pööras samale teele, kuhu minagi olin pööranud. Omas peas mõtlesin, et mina siin sõidan aeglaselt ja nüüd keegi minu taga, kes kindlasti tahaks minust kiiremini sõita, mööda sõita. Ikkagi jätkasin oma suhteliselt aeglast sõitu, ega lisanud kiirust.

Kulus veel veidi ja nägin peeglist "värvimuusikat". Hoopis politsei oli mulle järgi sõitnud. Võtsin tee äärde ja jäin seisma. 2 meespolitseinikku soovisid näha auto dokumente ja juhiluba. Olin ennist oma käekoti tagaistmele pannud ja lühike kleit seljas ei ulatunud ma kuidagi kotini. Vabandasin viisakalt ja väljusin autost, et kõrvalistuja poolt kott kätte saada. Dokumendid korras, läbisin edukalt puhumise testi. Joovet ei tuvastatud (ma ei olnud ka alkoholi tarbinud). Järgnes täielik ootamatus. Politseionu teavitas, et teil on juhilubadel eritingimusena märgitud prillid. Kas teil on läätsed? Ma vastasin jah! Seepeale lasi ta taskulambivalguse mulle silma ja kontrollis niiviisi, kas mul ikka on läätsed silmas. Kui ta selles veendunud oli, siis soovisid mõlemad mulle head teed ja õhtut.
Mis siis ikka, käivitasin auto mootori ja sõitsin Rassi.

Järgmisel päeval oli kooli kokkutulek, kus ka oma lugu jutustasin. Keegi polnud sellisest kontrollist kuulnudki. Pigem kõik arvasid, et olin täitsa pimestatud taskulambist. Aga nii see siiski ei olnud, vähemalt ei tundnud ma tol hetkel seda. Pigem oli mul tunne, et pean vist läätsed silmast ära võtma, et politseid veenda.

Kokkutulekust ülearu positiivseid muljeid ei jäänud kahjuks. Esiteks oli meie klassist kohale tulnuid vähe. Paljud neist olid küll Järvakanti ennast vedanud, kuid peole ei tulnud. Teiseks olid nooremad lõpetajad paigaldatud võimla kõrvale telki. Sinna polnud mitte midagi kuulda võimlas esinenud bändist. Telki poldud toodud ei kõlarit, mis meieni muusika oleks toonud, ei olnud ka lihtsalt plaadimängijat.
Mis mulle väga meeldis oli pidulik aktus. See kukkus küll hästi välja. Veel vaatasin ringi koolimajas, käisin klassides. Klassijuhataja ei tundnud mind ära.