Teisipäeval käisin Saaremaal. Kliendi juures. Hakkasin Tartust sõitma 04.37, et kaheksase praami peale jõuda. Udu ümbritses mind peaaegu kogu tee. Siiski olin päris varakult kohal. Müügijuht tuli Tallinnast. Tema jõudis minust pisut hiljem. Aga me eriti ei muretsenud praami peale saamise pärast, sest kes nii väga ikka tahab teisipäeva hommikul Saaremaale sõita..?? Aga napilt saime peale!! - eelviiamstena. Mõned jäid maha ka. Nõme tunne on see, kui pead pilet näpus ootama, kas veel mahud või mitte. Neid viimaseid autosid sätitakse ikka päris kaua laevale. Tõstetakse ootamise pinget. Umbes neljaks jõudsin Tartu tagasi.

Viimane kord, kui Hiiumaal käisime, siis valisime sõiduajaks reede õhtu ja viimase praami (22:30). Siis oleks ka peaaegu maha jäänud, saime jällegi eelviimastena peale. Oli ülihea kuulda seda spiikrisse öeldut: "Saada üks veel!" Oh, mis kergendus!
Nii, et kunagi ei tea, kas mahud laevale või mitte. Mitte kunagi. Ainult siis, kui bronni pileti ostad, siis võid kindlamalt sadama poole vurada.
Aga hea, et ei pidanud ööd sadamas veetma. Muideks - kõik neli sadamat on korraga remondis. Saab kena olema.