Esmaspäeva öösel käis meil korteris suur pauk. Plahvatus. Väga kõva.
Mõlemad ehmatasime üles, kõrvus kõlas veel plahvatus. Mart ajas end kohe voodist välja uurima, mis siis ikkagi juhtus. Ta arvas, et radikas lõhkes või kõlar lendas õhku. Aga need olid terved. See, mis algul veidi susises ja siis valju pauguga katki läks oli hoopiski hüppepall. Minu suur kollane kummist hüppepall, millest oli järele jäänud vaid kaks räbalat.