Reedel käisin operatsioonil (saatekiri mai 2004). Septoplastika ja alakarbikute konhotoomia. Enne operatsiooni ei oleks küll arvanud, et pärast end nii viletsalt tunnen. Austalt öeldes olin optimistlik, et kolmapäeval-neljapäeval võiks juba tööle hakata minema.
Kõige harjumatum on see, et mõnda aega saan ainult suu kaudu hingata ja see omakorda põhjustab suu kuivamist. Ärkvel olles nii väga hull ei olegi, aga magamine on keerulisem. Kujutage ise ette, et ärgates on keel, suulagi ja põsed täitsa kuivad. Huuled ka on paksud ja kuivad. Niisutad siis ja mõne aja pärast uuesti tõustes on jälle sama kuivanud tunne.
Aga pole midagi, plastik toestusplaadid võetakse juba neljapäeval välja ja siis on loota turse alanemisele. Tegelikult juba praegu on tunduvalt parem kui näiteks eile samal ajal.
Ehk saab varsti naerda ka. Praegu on nii, et naeratada saab, aga naerda mitte. Plaadid annavad kohe endast tugeva terava valuga tunda.
[u 2 aastat "normaalset" järjekorda, millele lisandus u 2 aastat vabatahtlikku väliselu]