Täna sõime duriani. Mart on alati olnud võlutud sellest okkalise väljanägemisega viljast. Kunagi Sydneys viisime sõpradele sünnipäevaks ühe, kuid teised külalised hoiatasid, et see haiseb ja ärge seda peoõhtul küll avage. Tookord jäi durian proovimata.
Sel kolmapäeval tõime poest uue duriani. Sildil oli kirjas, et see on Tai toode, külmutatud.
Enne sööma hakkamist otsisin netist kiirelt infot, kuidas seda süüa või mida üldse sellega teha. Leidsin mitmeidki lugusid:

Minu seiklused Singapuris: neid on erineva suurusega, mõned on korraliku kõrvitsa suurused näiteks. Viljaliha näeb välja nagu roisukunud broiler ja see lõhnab samamoodi. Seega durianile on äärmiselt iseloomulik kohutavalt halb hais, mis levib kõikjal, kus duriani müüakse. Kui su läheduses on keegi, kellel on kotis durian, siis see on koheselt tuvastatav. Seetõttu on näiteks bussis ja metroos sildid, mis keelavad durianiga sisenemise.
Mõned kohalikud, kellega siin durianist rääkinud oleme, on duriani maitse igati heaks kiitnud. Et tegemist ikkagi nii legendaarse puuviljaga ja kuna meie iganädalase toidupoe juures müüakse duriane, otsustasime täna Nicolasega, et proovime selle asja ära. Felipe ja Samad hoidsid vankumatu meelekindlusega eemale.
Pean tunnistama, et pettusin. Lootsin tõesti, et maitse on sellel duriani-ollusel siiski hea, aga ei! Algul ei tule kohe kõik maitsenüansid esile, aga pärast natukest mälumist avaldub roiskunud sibula nüanss, kuidagi alla minna see puuvili igatahes ei taha. Ei saa mina küll aru, mis need kohalikud durianis head leiavad.

Äripäeva artiklist 3 värsket vägilast sai lugeda: Pealegi näevad mõlemad, nii durian kui ka jaka, välja tõeliselt hirmuäratavad, pealtnäha on raske uskudagi, et nende kõva ogalise koore sees midagi söödavat võiks olla. Esimestel Taimaa turupäevadel oli raske vahet teha, kumb on kumb: jaka ja durian on peaaegu ühesuurused, mõlemad rohelised ja pisut piklikud, ainult durian on teravamate ogadega, justkui meie kastanikoor, ja jaka enam-vähem sama, aga mitte nii teravate ogadega.
Kahest ogalisest hiiglasest kuulsam on durian - taimaalaste lemmik, hotellipidajate vaenlane, valgeid inimesi erutav ja hirmutav vili. Durian nimelt haiseb. Ja kohe nii kõvasti, et peenemates hotellides on välja pandud sildid "No durian". Näiteks Phuketi linna nooblis hotellis oli lifti juures "liiklusmärk", millel piklik ogaline vili ja sellele punane joon peale tõmmatud: durianiga liiklemine keelatud. Pean üles tunnistama, et ühes teises hotellis me duriani siiski tuppa viisime - kolme kilekotti seotult - ja hoidsime seda üle öö külmutuskapis, aga enam ma seda ei teeks. Isegi kui naabriteni lehk ei jõudnud, oli meil endil raske.
Toas söömise mõtetki ei tulnud pähe, võtsime vilja järgmisel päeval tänavale kaasa ja sõime selle tänavapingil ära. Väljas hais ei seganud ja maitse oli tõepoolest hea, magus ja mahlakas. Värskematel viljadel on isegi kerget noore pähkli maitset ja tekstuuri, vanemad on magusamad ja pehmemad, tekstuurilt peaaegu kohupiimalaadsed. Ainult pean tunnistama (palun vabandust ebadiskreetsuse pärast), et pärast durianisöömist käisid mõned röhatused ja need ei olnud enam mõnusad. On see nii või ei ole, aga ühed ameeriklased teadsid, et koos alkoholiga duriani süüa ei tohi, rikub lõunamaal nagunii hellaks muutunud seedimise sootumaks. Nemad oleks oma durianiga väikesest turistibussist peaaegu välja aetud. Seda siiski ei juhtunud, aga nende hoolikalt pakitud, kuid sellele vaatamata tugevat lehka levitav vili määras seekordse väljasõidu peamised jututeemad.


Niisiis proovisin Marti rõdule meelitada, et hais tuppa ei jääks, aga tema oli vankumatu ja tahtis lõhna kindlasti tunda. Niisiis avasime duriani. Esialgu mingit märgatavat lõhna tuppa ei immitsenud. Pärastpoole oli seda tunda küll. Aga mitte nii vängelt. Maitse ei olnud ka midagi erilist. Pigem jättis see kollane plöga, mida süüa sai, vastiku järelmaitse. Kookisime söödava osa välja ja panime karpi. Süüa me seda ei tahtnud. Mart pakkus, et võibolla teeks sellest kooki...
Mart tegi endale sellepeale ühe võileiva ja mina sõin viinamarju.