Teen viimase sissekande meie pikast reisist Austraalia idarannikult läänerannikule. Kunagi kirjutasin Port Augustani ja siiani pole viitsinud edasi kirjutada. Täna mõtlesin, et oleks ikkagi ilus reisikirjeldus lõpuni viia.
Port Augusta oli koht, kus nägime ja tundsime üle pika aja vihmasadu ja õhutemperatuur alanes tunduvalt. Ligikaudu 14 000 elanikuga linn asub Spenceri lahe tipus Lõuna ookeni ääres.
Siin plaanisime autole uue pulli ja kummid osta, lõppkokkuvõtteks ei saanud kummagit. Pulli küll tellisime ühest autopoest, aga kohale saabudes osutus see veidi vale kujuga olema ning meile sobivaid kumme seal linnas ka ei olnud. Kuigi selle sama autopoe müüja arvas, et politseil meie kummide kohta küll mitte midagi head ei ole öelda.
See-eest tutvusime põhjalikult ümbruskonnaga. Käisime Flindersi mäeahelikus. Külastasime Yourambulla koopaid aborigeenide maalingutega. Ühes küla bensiinijaamas oli töötav seismograaf ja kui me seda uudistasime, siis müüja tuli selgitusi andma. Eraldi olid seinale välja toodud suuremad registreeritud maavärinad ja erilisel kohal oli 2004. aasta 26. detsembri India ookeni maavärin, mis põhjustas selle metsiku tsunami. Ma enam ei mäleta, mitme minuti möödudes maavärinast sealne seismograaf võnkeid registreeis, igatahes olid need vägagi märgatavad seal paberil.

Flindersi mäeahelikus tegime pisut off-roadi, tee läks ju kohati mööda jõe põhja. Kuna meie käisime seal kuival perioodil, siis saime oma masinaga igalt poolt läbi, aga näha oli, et kui vihma sajab, siis tõenäoliselt isegi jeepidega seal enam ei sõida. Maa sees olid suured vaod, kus vesi oli endale teed teinud ja usun, et tee-jõesängid on siis ka vett täis. Ööbisime kauni vaatega mäe otsas.
Õhtul käisime vaatamas elektrijaama, päikesepatareielektrijaama. Aga seal töötas miskipärast diiselmootor ka. Ümber päikesepatareide olid kogunenud kängurud. See on ilmselt koht, kus me oleme kõige rohkem kängusid korraga näinud.
Veel vaatasime Port Bonythoni ja Point Lowlys majakat ning külastasime linna nimega Whyalla. See linn jäi meelde oma punase tolmuga. Nagu oleks linn roostes olnud. Autod, majad, teed... kõik oli tolmune ja jättis räpase mulje. Ilmselt oli õhus midagi sealsest rauasulatustehasest.

Port Augustast sõitsime edasi läbi Ceduna Fowlers Baysse. Sellest päevast jäi meelde tihe asustus. Olime harjunud enam-vähem üksi teel olema ja kahe asustatud punkti (mis mõnikord ei andnud asula mõõtugi välja, seal oli ainult bensiinijaam pisikese putkaga) vahe oli tihtipeale mitusada kilomeetrit. Siin aga olid tohutusuured viljapõllud ja suured elevaatorid tee ääres, kohati ca 15 km järel asula.
Fowlers Bay asub Lõuna ookeani kaldal. Mart sai üle pika aja surfata, vesi oli pisut külm. Kõige enam aga köitsid meid liivadüünid. Astusime esimesed jäljed liivakuhikute otsas ja mõne aja pärast olid meiegi jäljed kustunud uutele esimestele jälgedele. Varem selliseid liivadüüne mittenäinutele tekitas see palju elevust ja rõõmu.

Edasi sõitsime ikka Lääne-Austraalia poole ja et sinna saada, tuli läbida Piiriküla (Border Village). Seal asub kahe osariigi vaheline piiripunkt, kus kontrollitakse, et sa midagi lubamatut (puu- ja juurviljad, mesi, muld jne) üle piiri ei vii. Meie olime siltide saabudes jälle oma puu- ja juurvilju nosima hakanud, nii, et pidime üles andma järelejäänud sibula ja küüslaugu. Kuna ma ise kohe ütlesin, et meil on need kaks asja, siis pidin need piiri tädile ära andma ja seepeale ta rohkem meie autot läbi ei hakanud otsima. Nii, et kes tahab midagi smuugeldada, siis proovige varianti, et osa annate ära ja äkki veab, et teist osa ei hakatagi otsima. Muidugi kui hakatakse ja leitakse, siis tuleb arvestada rahatrahviga 2500 AUDi.

Euclas käisime jällegi vana telegraafijaama vaatamas. Seekord oli see enamuses liiva alla mattunud, Lõuna ookenaini oli lühike jalutuskäik. Kui jaam sinna ehitati, siis liivad nii ei liikunud, et see oleks maja matnud.

Läbisime Nullarbori tasandiku. The word Nullarbor is derived from the Latin nullus for 'nothing' or 'no one' and arbor for 'tree'.
Tegelikult on see peaaegu puudeta ala, üksikuid puhmaid, põõsaid, puumoodustisi seal ikka oli.

Vaatasime Suurt Austraalia lahte (saab võrrelda Põhja-Eesti pankrannikuga, aga viimane on ikka tibatilluke) ja sõitsime edasi.



Enne Austraalia pikimat sirget - 90 miili ehk 146, 6 km - einestasime ja tankisime Caigunas - kõige kallimas kohas, kus me Austraalias oleme käinud. 32 taala eest saime kaks võileiba...
Nullarboris oli nii külm, et pidin villased sokid ja kampsuni kohvrist üles otsima. See oli kõige imelikum koht üldse, kus me oma reisil magasime. Paarkümmend kilomeetrit pikima sirge algusest edasi oli puhkeala, kus ööbisid ka paljud teised. Aga seal oli ka üks kole auto jäetud puhkama.

Edasi viis meie tee kiirelt Perthini. Pisikesed peatused Norsemanis ja Merredinis ja olimegi Perthis. Esimesel päeval saime autole Mitsu lammarist uue kasutatud pulli (u 4x odavamalt) ja teisel päeval 4 kummi (u 2x odavamalt kui sisemaalt).
Perth jättis meile kena mulje, puhta, korraliku ja sõbraliku.

Tagantjärgi mõeldes oli see väga-väga vahva kogemus ja soovitan soojalt kõigile, kel see võimalus oleks. Kas või osaliselt läbi sõita, sest Austraalia Outback väärib külastamist.