Juhutöölise elu viib kokku igasugu põnevate tüüpidega. Olen kohanud vanu hipisid, maoore, costaricalasi, lõbusaid prantslasi. Viimasel nädalal selgus, et kolleeg Rex on kreatsionist. Kreatsionist on kristlane, kes usub ja peab päris tõeliseks, et maailma lõi jumal kuue päevaga 6000 aastat tagasi, koos kõigega, mis siin sees leida on. Kreatsionisti meelest uusi elusolendite liike ei teki ega ole kunagi peale loomist tekkinud. Inimene ei ole looja, kõik leiutised ja teadussaavutused on jumala looming, inimene pigem avastas need. Elu ei arene. Maailm on valmis ja lõplik.
Mulle tundus see nii uskumatu, et ma kohe uurisin põhjalikult, kuidas ta maailma näeb. Kõik minu argumendid evolutsiooni olemasolu kohta lükkas ta otsustavalt ümber. Need näitavad ainult adaptsiooni olemasolu. Olemasolevad loomad võivad muidugi kohaneda keskkonnaga, aga see on lihtsalt jumaliku alginfo ilmnemine. Jumal ju teadis, millega liikidel rinda tuleb pista.
Fossiilid ja geoloogia pärineb muidugi kõik suurest veeuputusest, mil palju liike hukka sai ja kõik maapinnakihid segi keerati. Üldiselt näitavad kõik tänapäeva teadusuudised, et evolutsiooni tegelikult ei eksisteeri. Rex nimetas mulle mitmeid kreatsionismi toetavaid fakte, mis olid kahjuks küll kõik valed ehk mitte tõepärased.
Ma hakkasin kohe isekeskis arutlema, missugused erinevused meie võimaluste, hakkamasaamise olemise vahel on. Kas see omab üldse mingisugust tähtsust, kui paljud peavad evolutsiooniteooriat tõepäraseks? Bioloogiaga on kreatsionistil tõenäoliselt raske tegeleda, memeetika jääb ka ära, aga kõik muud teadusharud peaks nagu tehtavad olema? Ilmselt seetõttu on kreatsioniste maailmas palju palju rohkem, kui näiteks elektromagnetismi eitajaid.