Üksõhtu käisime sigu vaatamas. Isa Tõnis on kirglik jahimees. Selle aadelliku hobi käigus on ta rajanud mitmeid söödakohti (sweetspot?). Söödakohal on suhteliselt hõlbus arglikke metsloomi tegutsemas jälgida.
Sõitsime poole üheksa ajal positsioonile ja ronisime pukki. Pukk ehk jahikantsel on u. 6m kõrgune puust ehitis väikese kaerapõllu ääres. Kaerapõld on praegusel ajal sigade jaoks puhas toit. Sigade eriliseks rõõmuks valasime autost väljumata maha vilja jahu segu.
Kõrge positsioon võimaldas meil jälgida põldu tasapisi pimedusse vajumas kahe poole tunni jooksul. Kaks esimest tundi olime üpris tasa. Kui aga ehatäht oli peaaegu metsa taha kadunud, tekkis meil sigade mittetulemise teadmine. Ajasime siis ajaviiteks juttu meteooride, lennuliikluse ja satelliitide üle, sest emake maa pakkus vähe liigutavat.
Ja siis tulid sead, kolm emist ja palju põrsaid. Põrsad kadusid vilja sisse ära. Emised olid eristatavad pigem binokliga.
Kirglik jahimees ei tahtnud põrsaid emata jätta. Kuulasime veerandtunni, mis häälega metssead söövad ja läksime koju.