Eile ôhtul tegime Mardiga pika jalutuskäigu, arvuti kaenlas, ehk leiame vaba vôrgu. Alustasime maja katuselt, aga kahjuks katusele pandud puhketoolildel istudes ei ônnestunud midagi saada. Arvutit taeva poole tôstes ja hoides tuli päris mitmeidki WiFi signaale, kuid ega nii ju arvutit kasutada saa... ja enamus neist siikski lukus.

Maja taga bussipeatuses on üks lahtine vôrk, mida saab vajadusel kasutada, sama mis Mart pühapäeval leidis. Aga tundub tobe minna bussipeatusesse, arvuti kaasas ja kodustele helistada vôi msn-i kasutada. Oleks me leidnud mône pargi, kus puude varjus pingli istudes vaba vôrk kasutada oleks... Aga ei midagi! Nii, et jätkuvalt loen Postimeest ja e-kirju lôunapausi ajal. Vaatan pilte, kuidas George W. Bush Eestisse saabus.
Lisaks ei ole me leidnud head pakkumist interneti ostmisel, kuna enamus pakuvad 500MB vôi ôige vähe enam allalaadimist umbes 30 taala eest kuus ja kui ületad, siis tuleb väga palju juurde maksta. Limiit on ülimadal. No, uurime veel.

Töö juures on endiselt kiired ajad. Peadisainer on jätkuvalt ühe abilisega Hiinas ja käib mööda tehaseid, tegeleb nüüd juba (Austraalia) suvi 2007 esimeste riidenäidistega. Neljapäeval on meil töökaaslastega Tai restoranis jôululôuna, laupäeval läheme Mardi ja teiste eestlasega Eesti majja jôulusöömisele. 2. detsembril läheb meie firma ülemus (ehk siis disaineri isa) oma naisega 18 päevaks Hawaile puhkama. Loodetavasti tuleb keegi Hiinast tagasi...
Muideks, firma juht küsis minu käest ükspäev, millal ma tahaksin puhkust vôtta. No... ma ei osanudki kohe ölda. Ma ei arvanud, et mulle üldse puhkust pakuatkse, saan siin WHM viisaga ju ainult 6 kuud töötada. Jôulude ajal vôin tööl küll käia. Môned riiklikud puhkepäevad on nii ehk naa. Mardiga hiljem arutasime, et vôiks jaanuaris natuke puhata ja ühel saarel ära käia.

Nädalavahetusel olime taas aktiivsed. Reede ôhtul käisime Elo ja Madisega kinos Borat vaatamas. Môned inimesed lahkusid saalist, enamus aga naeris nii valjult, et kôike teksti vahepeal ei kuulnudki.
Laupäev möödus Tamarama rannas surfates ja päevitades. Tuleb tunnistada, et päike on väga karmiks läinud, kôrbemise oht on enam kui... käes. Faktor 30 pole liiast.
Nagu eelnevaltki mainitud - mida enam lauaga vees olla, seda paremini hakkab välja tulema. Ja kui üks nipp käes, siis süües kasvab isu. Laupäeva ôhtul olime Triinu sünnipäeval Coogee rannas.
Pühapäeval käisime Sydney Akvaariumis suuri ja väikseid kalu uudistamas. Oli huvitav ja pônev. Hüljeste ja ookani maailma akvaariumit saime külastada ka nn seest poolt - klaasist tunnel viis läbi suure akvaariumi/ basseini nii, et hülged, kilpkonnad, haid, raid jt kalad said tahtmise korral üle meie peade ujuda. See andis parema vôimaluse kalu alt poolt uurida, seal hulgas ka hai hambaid. Akvaariumis oli muidugi olemas pood, kust sai osta hai hamba rohkem kui 100 AUDi eest.
Pühapäeva ôhtul oli Austraalia Iidoli (lauljate konkurss) suurejooneline finaal Ooperimaja juures. Jälgisime seda televisiooni vahendusel, väidetavasti aasta televisioonisündmust. Aga ilutulestik paistis meile lisaks teleekraanile üle majade katuste koduaknast sisse!

Internet läks. Lukku. Koodi alla. Meile koju enam lahtist WiFi vôrku ei levi. Proovisime parooli ära arvata, siiani pole ônnestunud.
Aga ôues maja taga sai Mart e-mailid loetud?
Peame hakkama uurima, kuidas ja kust on vôimalik koju Interneti teenust osta. Internetipunktis vôib ju ka käia, aga oma läpakas on armas ja mis tast ikka niisama kodus pidada. Ja mugavam on ka. Ja enam ei saa hommikupudru kôrvale Postimehe ja Päevalehe online uudiseid lugeda!!!

Laupäeval käisime skulptuure vaatamas ja pildistamas. Flickrisse üles pandud pilte saad vaadata siit.
Õhtul käisime Bondi Junctionis poes ja õnnetuseks kukkus fotoaparaat maha. Ja läkski katki. Selle avastasin küll alles kodus... Meeleolu oli tõeliselt nullis, klimp tuli kurku, sest olin ära lõhkunud isa kaasa antud fotoka. Meelde tuli lugu, kuidas Mart binokli Hiiumaa ekskursiooni bussi unustas.
Aparaati sisse lülitades see ainult surises, hästi korraks avanes ja lülitas ennast kohe välja. Mart avastas, et kui kohe "set up" menüüsse minna, siis see menüü töötab. Töötas ka koht, kust sai pilte vaadata. Seega saime viimased pildid arvutisse tõmmata.
Pühapäeval proovis Mart fotokat avada ja parandada, kuid see ei õnnestunud. Polnud vahendeid, et fotoaparaati lahti teha. Lootus, et isa fotokaga veel pilte saab teha, peaaegu et kadus.
Aga teisipäev oli juba helgem. Mart oli poest õige kruvikeeraja leidnud ja õhtul, kui töölt tulin, oli fotokas töökorras. Milline rõõm!
Nii, et oli omajagu hea, et Mart tööl ei olnud, vaid sai parandamisega tegeleda.
Aga nüüd, pakkumine, kes tahab oskaja Mardi tööle võtta? Tal on juba igav kodus olemisest.

Tööotsimine/ootamine on omajagu kurvastav, sellepärast kulus
see test (My Personal Dna Report) lausa marjaks ära. Väidetavalt olen peaaegu üliinimene.
Aga muidu on väljas praegu 31°, peaks vist surfama minema.
Nädalavahetusel käisime nii snorgeldamas kui surfamas. Üllatavalt palju värvilisi kalu ja elukaid oli siinsamas linna ja mere vahel.
Kunsti käisime ka vaatamas. Mõned asjad olid päris toredad. Eriti need punased klaasfiibrist kõrred ja tagurpidi rippuvad puud. Võiks neid ideid kunagi kasutada. Rauast laevastik meeldis ka.

Täna tõotab ilus ilm tulla, kell on pool üksteist, päike särab ja Mozilla Firefoxi ilmateade näitab meile 21 kraadi. Homseks ennustab max 28, esmaspäevaks 30 kraadi.
Nii, et tuleb suund Bondi ranna poole seada. Ilmselt oleme North-Bondil, kus me ikka tavaliselt oleme. Või siis teeme Bondilt väikse jalutuskäigu lõunapoolsemasse randa, kus on hea nii lauaga sõita kui ka snorgeldada. Mart just pakkus välja. Eks näis. Bondilt lõuna poole jalutades on praegu veel skulptuuride näitus üleval (jalutustee ääres). Eelmisel nädalal oli palju rahvast uudistamas, võibolla läheme meiegi.

Aga mind lasti täna lahti, minutipealt. Mida huvitavat Teiega juhtus?

Üldiselt on siis nii kujunenud, et iga paari kuu tagant on isadepäev. Mis on ju iseenesest loogiline. Sest Briti Teadlased&trade on välja uurinud, et isasid on rohkem kui emasid.
Isadepäeva puhul snorgeldasime Cronulla rannal. Ei mitte sellel pikal kümnekilomeetrisel rannal, vaid kusagil nurga taga vaikses sopis. Mina kohtasin vee all igasugu kalu, kelledest mõned olid isegi panniväärilise suurusega, ja kahte kalmaari. Kalmaarid olid võimelised hetkega värvi muutma. Liiva kohal olid nad valged, kivide kohal kivimustrilised.
Muidugi lisasime oma eilsele päikesepunele väikse kihi juurde.

PS. Briti Teadlased&trade ei anna oma allikaid kunagi välja.

Briti Teadlased&trade on kindlaks teinud, et ligikaudu kolmandik austraallasi peab Euroopat riigiks. Oleme kohanud ka avarama silmaringiga kodanikke, kes teavad Euroopas teisigi riike näiteks Londonit ja Pariisi. Ja tegelikult on neil täiesti õigus. Euroopa nimeline riik on olemas.

Täna oli Melbourne Karikas (hobuste võidusõit). See päev on peaaegu et rahvuspüha, ainult et kõik lähevad tööle. Iga firma boss ise vaatab, kuidas selle päeva täpselt planeerib.
Minu töö juures alustati organiseerimisega juba eelmisel nädalal. Esmalt pidi igaüks kirja panema, mis söögi ta sel tähtsal päeval kaasa toob. Kuna Austraalia on multikultuurne, siis parim valik oli midagi rahvuslikult toidulaualt. Minu jaoks aitas Mart välja mõelda lihapallid. Hea lihtne näksida. Niisiis eilne õhtu kulus meil pallide keerutamisele-küpsetamisele. Teiseks, nagu ikka siin kombeks on, tuli panuseid panna. Eelmine kord pidin panustama ragbi finaalmängule, seekord hobustele. Panin mängu 5 taala.
Täna peale kella ühte kogunesid kõik suure-suure laua, baarikapi, teleka ja tugitoolidega koosolekuruumi ning asetasid oma toidu lauale. See oli lõpuks kuhjaga täis, magusad toidud polnud veel kohale jõudnud. Sõime ühiselt (25-kesi) lõunat ja jõime veini.
Peale sööki loositi igale ühele vastavalt panustele hobused ja ei jäänudki muud üle kui finaali oodata. Peab tunnistama, et telekas, millest seda suurt finaali vaatasime, oli väga väike ja lisaks veel igivana. Enne tänast käisid ikka jutud, et ülemus toob kodunt...
Ja siis vaatasimegi lühikese finaalsõidu ära. Peab tunnistama, et minagi võitsin. Loosiga olin tõmmanud endale võiduhobuse ja kolmanda koha hobuse. Sain 26.90.
Ei jäänudki muud üle, kui aidata toiduülejäägid (mida oli palju!) kööki tassida, nõudepesumasin tööle panna ja tagasi tööle minna. Kell oli juba neli läbi, nii et üpriski õhtupoolik ja keegi eriti tõsiselt töö tegemist ei võtnud.
Töökaaslased olid väga elevil, et ma kahe hobusega võitsin ja lausa käskisid mul Mardile uudist teatada. Veensin neid, et see oli algaja õnn.
Viimasel ajal on töö juures ühise laua taga koos olemist rohkemgi olnud. Sünnipäeva puhul toodi mulle minu-nimeline maasikatort küünaldega ja lauldi sünnipäevalaulu. Kui esimese tüki tordist lahti lõikasin, siis pidin ühe soovi mõtlema.
Oktoobris oli veel sünnipäev Jim´il ja Geney´l.

Ja põhiliselt ilmselt just sellepärast käisime täna uisutamas. Kõigepealt sõitsime bussiga Canterbury nimelisse kohta. Canterburys asub üks päevinäinud uisuhall, mille nimi oli millegipärast Canterbury Olympic Ice Rink. Minu meelest ei ole siinkandis kunagi seda olümpiat olnud, aga noh eks olümpiline jää on igal juhul tavalisest parem. Vähemalt alguses oli, pärast kahetunnist uisutamist muutus olümpiline jää tavaliseks krobeliseks.
Uisusõpru kogunes lõpuks päris tihedalt. Suurem osa neist tundus esimest, teist korda uiskudel olevat.
Meie peaaegu et sugulane Leopold oli ka esimest korda. Kahetunnise harjutamise järgi tuli tal päris normaalselt välja.
Lõpetuseks üks soov tulevikku, tahaks hokit ka mängida.
Üks teine soov minevikust sai täna õhtul täidetud. Leidsime turult lestakala ja sõime õhtuks praetud lesta! Maitses Hiiumaa lestaga identselt hästi.

Mis siin ikka teha. Üldiselt käime tööl, aga pärast tööd käime näiteks võõraste eestlastega juttu ajamas. Reigo koos naise ja lapsega tuli Austraaliasse rogaini MM-le ja juhtus viimase öö Austraalias Sydney eestlaste juures veetma. Need Sydney eestalsed kutsusid omakorda veel teisigi eestlasi külla, Reigo, Reigo naise ja Reigo lapsega juttu vestma.
Kohtumise esimeses pooles külastasime rammusat toitu pakkuvat söögikohta, kus portsud olid ohohoooo kui suured. Kohtumise teise poole veetsime Sydney eestlaste kodus.
Reigod olid pärast võistlust u. kuu aega idarannikul ringi uidanud. Põnev oli kuulata lõbusaid reisimuljeid.
Kõige lõbusam oli lugu kängurudega kohtumisest. Nimelt võivad turistid käituda päris naljakalt. Minna täiesti leili ülimalt tavaliste asjade peale.
Kui te juhtute pilte vaatama, siis Reigo laps läks vaiba alla.