Madis sattus Palm Beachi kaljudel turnides mägironimisest suurde vaimustusse. Seega otsustasime kohe järgmisel päeval sooritada Manly jalutuskäigu. Manly asub Sydney kesklinna Sõõrjast kaist poole tunni kaugusel. Ka Manly on vana ja kuulus kuurortlinnaosa. Manly rand on surfamiseks, ühtede sõnul suurepärane, teistel andmetel jama. Kuid meie keskendusime seekord küngasradadele. Manly ümbruses on linnatingimuste kohta küllaltki palju võsa, kaljusid ja kenasid rannakesi. Kõige selle ühendab harmooniliseks tervikuks Manly jalutusrada.
Raja pikkus on oma seitse kaheksa kilomeetrit. Kui turistid infopunktis küsisid, kas plätudega saab läbi, ütles informaator, et on raskeid lõike.
Esialgu viis rannapromenaad meid ühest maalilisest jahtidega täidetud lahesopist teise. Vahelduseks armsad rannad, kus inimese parimad sõbrad - koeraomanikud, lemmikuid ujutasid. Kutsud olid nii armsad, et Annika soovis koralaenutusest järgmiseks pühapäevaks meile ka kutsa laenutada. Iseasi, kas siin nii originaalset äri tehakse.
Ühel armsal rannal Reef Beachil kohtasime üht teist toredat äri. Olime parasjagu ujuma sättimas, kui randa kimas paat külmiku ja suupistetega ning me ostsime ja tarbisime värskendavat jäätist otse liival.
Rada jätkus läbi metsa otse võssa. Samas tundus kuidagi igav võsarajal sammuda, kui kaljud jalaulatuses. Valisime vasaku suuna ja suundusime kaljudele. Vaated väärisid rannakaljud läbimatuks tunnistava märgi ignoreerimist. Võtsime jalad paljaks ja sumasime läbi lainemurru edasi. Varsti saime jalad uuesti kuivale kivile ja matk jätkus õiges suunas. Vähemalt mitte enam võsas.
Asi on selles, et Elo kardab võsas ämblikke. Eriti põhjalikult kardab ta neid siis, kui rada on väga kitsas. Ilma rajata Sydney rannikuvõsas peaaegu ei saagi liikuda. Põõsad on purukuivad ja küllaltki okkalised. Riietesse tulevad kergesti augud ja paljad sääred kuluvad marraskile.
Suundusime kindlal sammul üle suurte kivimürakate eesmärgi poole. Ei tundunud väga immpossible olevat. Kaljusein meist paremal läks küll kogu aeg kõrgemaks. Kahjuks lõppesid kaljueendid enne mõistlikku ülesminemise kohta ära ja päris ujudes ei tahtnud me ka jätkata. Ei jäänudki muud üle kui tuldud teed tagasi turnida. Seekord sai liiga hard rada valitud.
Nägemata jäi Sandy Beach, kus mõõna ajal paljastub liiv ja krabid kaevates klõbistavad ning kindlkasti veel mingid kohad. Samas õnnestus käia kohtades, kus vähesed käivad ja teha tutvust Austraalia võsaga.