Täna oli kohe mitu toredat asja. Esiteks Marget helistas mulle ja kohe teiseks saime temalt postkastist kolmanda kirja. Kõne ja kirja vahepeal käisime juuksuris. Viimati käisime juukseid lõikamas vahetult enne Kaja pulmapäeva. Sattusime koreakate kesklinna salongi, mis nägi seest kena ja korralik välja. Ukse kõrval oli administraator. Tema käest saime teada, et meid mõlemaid on võimalik kohe teenindada. Siis ta uuris, kas oleme täna juustesse pannud mingeid produkte. Kumbki meist ei olnud. Siiki Marti ta ei usaldanud ja katsus juukseid. Siis ta ütles, et Mart vajab juuksepesu, mina mitte. Edasi ütles meile hinna ja suunas meid õigesse kohta istuma.
Minu juurde tuli juuksur, kellele ütlesin, et jätku sama stiil, lõigaku lihtsalt lühemaks. Peale viit minutit sahmimist ütles naine, et valmis sai. Ma ei tahtnud sellega leppida. Esiteks jättis ta näo poolele kohe kõrvade ette sellised pikad mitte just ilusad salgud. Palusin need maha lõigata umbes sealt maalt, kus kõrvad algavad. Kui ta sellega hakkama sai, siis ütles jälle, et valmis on. Küsisin peeglit, et vaadata soengut selja tagant. Praktiliselt mitte midagi ei olnud teinud. Näitasin siis käega, et lõigaku "treppi". Ma ei tahtnud, et tagant kõik juuksed ühepikad oleksid. Sellega ta sai hakkama. Ja viimaks jäigi mul talle selgeks teha, et pealae pealt tuleks umbes sama moodi lõigata.
Mardi juuksur ei osanud nii paljutki inglise keelt. Kui Mart palus kaheksakümnendate soengut, siis hakkas juuksur küsima, kas Mart arvab, et tema on 18 või siis ütles ta oma vanuseks 18.

Hopkinsis olen viimasel ajal töötanud Ana ruumis. See on sellepärast hea ruum, et sealt käib palju rahvast läbi. Nüüd olen kohalike klat?ijuttudega kursis. Muideks, minu lemmikdisainer Andrew lasti lahti. Tema asemel on alates sellest esmaspäevast uus disainer - Ungari sugemetega Anikö Katherine Elisabeth. Väga ergas naine.
Täna pärastlõunal välmistasin Marco Polo swaches.